ANDRUS KIVIRÄHK: Pöidlad pihku, pöialpoisid!

Küll on hea, et lõpuks ometi on kompetentsed inimesed valinud välja eesti keele kõige kaunimad laused! Inetut möla oligi viimasel ajal juba liiga palju. Inimesed patrasid, mida sülg suhu tõi, ega mõelnud hetkekski sellele, kas nende jutt ka esteetiliselt mõjub.

Seepärast mõjuski kadedaks tegevalt mõni nädal tagasi Postimehes avaldatud maestro Veidemanni Piiteri reisikiri, kust selgus, et endises Venemaa keisririigi pealinnas suhtlevad isegi piletikontrolörid trammireisijatega nagu aadlikud aadlikega. Kes on lugenud vene kirjandusklassikute romaane, võib endale ise ette kujutada, kui kaunilt see dialoog trammis kõlada võis. Ehk umbes nii: “Teie hiilgus, suvatsege esitada sõidudokument!” – “Palun tuhat korda vabandust, Teie Ekstsellents, kuid ma sõidan ilma piletita.” – “Sellisel juhul, armuline härra, olen ma kohustatud teid duellile kutsuma. Nimetage ise aeg ning koht ja valige relvad.” – “Kell viis pärastlõunal Vaskratsaniku juures, mu härra. Kui teile sobib, võitleme mõõkadega.” – “See on mulle suur au.”

Ilus eesti keel

Eks ole kaunis! Muide, võib koguni olla, et trammis sõitvad aadlikud kõnelesid prantsuse keeles! Ja pole ka ime, et Rein Veidemann kuulis säärast kõrgelennulist vestlust just nimelt ühissõidukis: on ju teada, et omal ajal töötasid Pariisis taksojuhtidena üksnes emigrantidest vene krahvid. Miks siis mitte ka tänapäeval Peterburi trammidepoos! Jah, kadedaks teeb, kui kuuled, millise sundimatu elegantsiga haritud inimesed omavahel suhelda oskavad, ning vägisi tahaks ohata: meist, matsidest, nüüd teejoojaid!

Aga ei! Unustagem pessimism! Suudame meiegi lisaks loomalikule mörinale kauneid häälitsusi kuuldavale tuua. Tuleb välja, et ka eestlase kõris peituvad orel, harf ning vilepill. Kõrge komisjon valis välja kümme kõige kaunikõlalisemat eestikeelset lauset. Iga kombeka inimese jaoks peaks olema nüüd loomulik need laused otsekohe pähe õppida või siis vähemalt väikesele spikrile kirjutada ja seda alati taskus kaasas kanda. Et sobival hetkel – ja minu meelest on kauni kõne jaoks sobivad kõik hetked! – vestluskaaslast üllatada ning rõõmustada. Mis võiks olla näiteks meeldivam, kui teile tuleb vastu sõber, naeratab ja lausub: “Tilluke talleke tatsas tasasel pinnal!”

Eks ole see hoopis võluvam kui pööbli hulgas laialt levinud matslikud tervitused, nagu “Privet, kotlet!”, “Kuda kube kärab?” või koguni “Segens krae, kuhu kursid?”.

Või kui teilt küsitakse, kuhu minek, siis ärge vastake “poodi” või “kõrtsi”, või mis kõige hullem ja labasem: “peldikusse”. Selle asemel öelge: “Üle oja mäele, läbi oru jõele!”

Niimoodi räägivad tsiviliseeritud inimesed.

On mõeldud ka nende peale, kes kardavad, et kaunis kõneviis osutub liialt luuleliseks. (Asjatult, ilust ja harmooniast ei saa inimlapsel kunagi küll!) Aga kes siiski soovib vältida kõrgelennulisi fraase, võib öelda lihtsalt: “Ema tuli koju.”

Ning vastus sellele imelisele fraasile kõlab sama hurmavalt: “Ämber läks ümber.”

Ehk koguni naljatlevalt: “Küll küllale liiga ei tee.”

Abiks kirjanikele

Iseenesestki mõista peavad kümmet lausekaunitari erilise hoolega uurima ja puurima meie kirjanikud. Lugejad on õigustatult märkinud, et liiga palju on eesti kirjanduses ropendamist, põhjendamatuid vägisõnu ja toorest labasust. Mis teha, nagu on öelnud juba Majakovski, tuleb tuhnida läbi tuhat tonni toorsõnamaaki, enne kui ainsama sõna leiad sa sealt. Küllap on meie kirjanikud olnud lihtsalt laisad, piirdunud vaid viiesaja tonni läbihekseldamisega ning rahuldunud kalliskivide asemel räbuga. Tunnistan meelsasti, et ka ma ise pole süüst puhas, mullegi on ette heidetud Õuna Endli roppusi “Rehepapis” ning pahandatud “Ussisõnades” endal riista küljest hammustava karu pärast.

Õnneks on nüüd suur töö tehtud ja toorsõnamaagist just need kõige säravamad briljandid välja sõelutud. Ja tõepoolest, oleks ma varem teadnud, kui ilus on lause “Kuula, kulla külanaine – kuuled külla tulnud vaime”, oleksin selle kindlasti mõnesse oma teosesse lülitanud. Teen seda raudselt edaspidi.

Ja samuti teie – Sauter ja Kender ja teised roppsuud! Jätke järele, huligaanid! Eesti keel on palju rikkam, kui te oma piiratud silmaringi tõttu arvata oskasite. Ei ole nii, et ainsad sõnad on “sitt” ja “perse” nagu sellel “·vejkist” tuntud kõrtsmikul, kelle räpases trahteris pasandasid kärbsed isegi keisrihärra enda pildi täis. Miks ei kasuta te näiteks lauset “Mahlakas jõhvikas maitses soisel kaldal hää”? Selle ümber annaks minu meelest punuda nii mõndagi intrigeerivat. Ja samal ajal – kui mõnus oleks sellistest lausetest koosnevat uudisjuttu lugeda! Iga häälik lausa heliseks kõrvus!

Lõpetame tõusvas joones.

Millal maksan memme vaeva?

Kalli ema hella soojust jagub üle mitme põlve!

Ning lõpuks oma ilus lausa orgastiline: pöidlad pihku, pöialpoisid!