Andrus Kivirähk: Maarahvas tuleb linna

Kõige suuremad ummikud tekivad muidugi seal, kus maapiirkondades elavad inimesed üritavad hulgikaupa Tallinna sisse sõita. Neid ummikuid filmiti ja pildistati lausa helikopterilt ja väga võimas mulje jäi. Nagu Balti kett! Selles ketis osalejad ise muidugi ummikus seismisest rõõmu ei tundnud, olid hoopis vihased. Aga ega neid kuidagi aidata ei saa. Sest kui inimene on teinud valiku elada linnast väljas, siis on üsna loomulik, et linna pääsemisega hakkab tekkima raskusi. See ei ole ülekohus, see on asjade loomulik käik.

Lihtsalt ei saa ju kõiki hüvesid ühekorraga. Kui inimene ostab endale näiteks korteri vanalinna või ütleme lausa Raekoja platsile, siis oleks üsna arulage kaevelda selle üle, et öösiti kostab akna tagant kära ja muusikat. Kostabki ja jääbki kostma, sest vanalinnas asuvad kõrtsid ja ööklubid, inimesed käivad seal pidutsemas ja huilgamas. Vanalinnas ei saa elada nagu metsatalus, keset vaikust ja linnulaulu.

Inimene peaks teadma, mida ta elult tahab, mis on talle oluline. Mina elan kesklinnas ja tänu sellele asuvad kõik mulle huvipakkuvad objektid lühikese jalutuskäigu kaugusel. See on mugav. Aga samas ei saa ma endale lubada õunaaeda ega sõstrapõõsaid, ma ei saa kõndida paljajalu kodumurul, ei saa korraldada aiapidusid koos grillimisega ega üles panna batuuti. See on minu teadlik valik ja ma ei kurda.

Teised inimesed on valinud aiamaa, tikripõõsad ja merevaate, ja tore on, aga siis peavad nad leppima ka sellega, et Tallinna sissepääs võib olla piinarikas ja nõuda hülge kannatust. Oleks muidugi tore, kui inimene saaks rännata Harry Potteri ja tema kaaslaste kombel, lihtsalt ilmudes. Hopp – ja sa oled oma kesklinna kontoris! Hopp – ja sa oled oma koduaias õitsva kirsipuu all! Aga see on paraku ainult unelm. Suurlinnades on inimeste ühest punktist teise toimetamiseks metrood, aga needki teenindavad vaid linnaelanikke, linnaäärsetest küladest kesklinna pääsemiseks tuleb arusaadavalt varuda mitu tundi.

Kõige mõistlikum ja normaalsem oleks tegelikult see, kui Tallinnast välja kolinud inimene ei käikski Tallinnas. Vähemalt mitte iga päev. Kui oled juba otsustanud maainimeseks hakata, mis sa siis enam sinna linna trügid? Mis sa sõelud edasi-tagasi? Mul on hea sõber Jüri, kes kolis ka mõned head aastad tagasi Tallinnast ära Muugale. Tema pole küll mitte kunagi ummikute pärast hädaldanud. Tõsi küll, ega tedagi sinna ei lubataks, tal pole ka juhilube.

Aga mis kõige tähtsam: Jüri ei kipugi linna. Elab tasakesi oma tarekeses, kasvatab kanu ja kalkuneid, teeb kirjatööd. Kui inimesel on olemas telefon ja arvutiühendus, siis on ju välismaailmaga suhtlemine imelihtne. Õlled, leivad ja vorstid ostab Jüri kohalikust poekesest, mis asub tema majast maalilise jalutuskäigu kaugusel, ega kipu supermarketisse. Kui tal aga vahel siiski tekib mõte linnamelu nuusutada, siis on selleks olemas number 34 buss. Mina sõidan ka selle bussiga, kui Jüril külas käin, väga tore on. Saab aknast välja vaadata, näeb merd ja kahte kalmistut. Olen alati õnnelikult kohale jõudnud ja pärast linna tagasi samuti, ummikutesse jäänud pole. Nii et on küll võimalik maal elada, ilma et peaks igal hommikul ja õhtul närve kulutama.