Eestlane on ju ikkagi põline maarahvas, aastasadade jooksul maaga kokku kasvanud. Nii nagu ahelsuitsetajal on raske oma pahest loobuda, nii ei lase ka maa eestlast lahti. Eestlane võib ju põgenemist üritada, aga tulutult – maa tuleb temaga lihtsalt linna kaasa!

Vaadake kasvõi Tallinna, meie väikese vabariigi au ja uhkust, peamist tõmbekeskust ja ahvatlust. Kui pea kuklasse lüüa ja imetleda kesklinna pilvelõhkujaid, siis on muidugi tegemist linnaga. Ja ka näo kõrgusel, kus helendavad kaupluste vaateaknad ja meelitavad kirjud kõrtsisildid, sarnaneb nähtu linnaga. Aga kui heita pilk oma jalge ette, siis… Jumaluke, see on ju maa, mis maa! Meie oma armas ja kallis Vargamäe, kus lehmad rinnuni mutta vajusid ja õnnis Krõõt neid sealt sabapidi välja sikutamas käis.

Mina olen jalakäija ja oskan eeskätt hinnata kõnniteid. No linnatänavatega pole neil sürrealistlikel maastikel küll vähimatki pistmist! See on metsik, lumine ja jäine kõnnumaa, millel liikudes (õigemini küll liueldes) meenuvad Jack Londoni kullaotsijad. Targem ja ohutum oleks ka meie trotuaaridel koerarakendiga sõita!

Loll on see, kes näeb mõnes väljamaa moeajakirjas pilti läikivate nahktaldadega linnavurlest ja otsustab eneselegi sääraseid käimad muretseda. Selline inimene on Tallinna tänavail hukule määratud, samamoodi nagu need õnnetud, kes sõitsid omal ajal Siberisse elegantses suvemantlis, lips ees. Tallinnas sobivad jalavarjudeks hoopis Arktika vallutamiseks mõeldud matkasaapad! Või vanad head kummikud, millega kahlata läbi sügavatest sulavee tiikidest, mis on sul kõikjal tee peal ees nagu Emajõgi viisul, põiel ja õlekõrrel.

Tallinlane on omalaadne mutant: põlvedest kõrgemal ooperisse suunduv peen daam või uhke härra, aga altpoolt otsekui traktorist või lüpsja, kes on teel sigalasse. Ta on nagu näkineid või kentaur.

Seal, kus pole vett, varitseb jää, ja väga sageli lõpeb süütu jalutuskäik linnatänavail otse traumapunktis. Kas Pariisi bulvareil või New Yorgi avenüüdel ähvardaks meid säärane oht? Kukkumise vältimiseks on teravmeelsed leiutajad välja mõelnud kummalised, pigem alpinisti kui linnakodaniku riietusstiili juurde kuuluvad rihmad, mis kinnitatakse saapa ümber, et liustikel püsti jääda. Kui inimene need endale külge paneb, näeb ta välja nagu Kuule maanduma valmistuv kosmonaut.

Autojuhtidel on teised hädad. Tallinna sõiduteed näevad välja, justkui oleks Mäe Andres alles äsja kevadkünni lõpetanud. Asfalt on täis auke ja vagusid. Maasturist kipub sääraste maastike läbimiseks väheks jääma, küllap kujuneb peagi tallinlase armsaimaks liikumisvahendiks traktor.

Nii et vara on veel kurta, justkui irduks eestlane oma traditsioonilisest elulaadist, kaugeneks esivanemate maast. Küla elab edasi, ta on sitke ja käib meil kannul otsekui truu koer. Nii nagu vanal ajal vantsiti läbi kopli, varvaste vahel lirtsumas lehmakoogid, nii kahlatakse nüüd otse südalinnas läbi sääremarjani ulatuvate lörtsihunnikute.

Keskaegsete linnade kohta kirjutatakse, et kuna enamik tollaseid linlasi oli pärit maalt, siis tõid nad linnamüüride vahele kaasa ka omad vanad harjumused. Otse tänavail tuhnisid sead ja linnaväljakud olid kaetud tihke sopaga. Täpselt nii on ka nüüd!

Eestlased on endiselt maarahvas ja Tallinn on vähemalt vööst madalamal puhas põllumaa, hakka või asfaldiaukudesse kartuleid panema.