ANDRUS KIVIRÄHK: Kuidas tähistada 9. maid?

Paljude Eestis elavate inimeste jaoks on see ju tõesti oluline ning tähistamist vääriv päev. Mida siis võiks 9. mail ette võtta, et päevast jääks kena mälestus?

Üks võimalus on muidugi taaskehastuda linna eksinud põdraks, kes neoonreklaamidest ja kõikides paradiisivärvides hiilgavatest kaupluseakendest pööraseks läheb ning hullunult mööda tänavaid ringi kihutab. Klirdi löövad sarved puruks ühe poevitriini, praksti puruneb ka järgmine. Müraki põrkab vaene loom laubaga vastu laternaposti, nii et see pooleks raksatab. Sauhti kraabivad sõrad sillutisest välja paar munakivi. Paaniline visklemine ei lõpe enne, kui loomatohtrid on kogemata kombel linnadžunglisse sattunud külalise magama uinutanud ning tagasi metsa viinud.

Jah, ka see on üks võimalus pidupäeva tähistamiseks.

Tsˇehhov annab nõu

Siiski söandaksin ma välja pakkuda midagi meeldivamat, anda isegi väikese retsepti. Kasutan siinkohal 9. mai tähistajate kuulsa kaasmaalase Anton Tšehhovi abi. Tal on nimelt olemas imekena novell “Sireen”, mille on eesti keelde ümber pannud Friedebert Tuglas ja mida on võidupüha eelõhtul paslik tsiteerida.

Niisiis – jääge 9. mail parem rahulikult koju ja katke endale pidulaud. Torgake salvrätik krae vahele ja sirutage käsi aeglaselt viinakarahvinikese poole. Aga tähelepanu! Teda õndsakest ei tule pitsklaasi kallata, vaid mingisse veeuputuseelsesse vanaisa hõbepeekrisse või ka sihukesse kõhukasse, millel on kiri “Ta maitseb munkadelegi!”. Ning teda ei tule kohe juua, vaid enne õhake korraks, hõõruge käsi, heitke ükskõikne pilk lakke ja alles siis tõstke viinake sedasi aeglaselt huultele. Sedamaid löövad teil kõhust kogu kehasse sädemed...

No nii, läheme edasi. Ka sakusmenti peab oskusega võtma! Kõige parem on hakatuseks muidugi heeringas. Kui olete teda tükikese sibula ja sinepikastmega söönud, siis sööge veel kalamarja, kas omaette või kui soovite, koos sidruniga, seejärel lihtsalt redist soolaga ja siis jälle heeringat. Kuid kõige paremad on soolatud riisikad, kui nad nagu kalamari peeneks lõigata ja siis koos sibula ja provanksõliga kinni pista. Keele viib kurku, mu kullakesed!

Eeltoiduks on head sissetehtud valged seened. Avad kastruli ja sealt tõuseb aur, seenehõng...

Otse pisarad võtab vahel välja! Noh, aga niipea kui köögist pirukas sisse lohistatakse, tuleb viivitamatult teine naps võtta. Sellest pääsu pole.

Pirukas, sõbrakesed, peab olema apetiitne ja  häbitu kõiges oma alastuses, et temas oleks ahvatlust. Pilgutad talle silma, lõikad sihukese lahmaka ja hakkad sööma, aga temast voolab rasv nagu pisarad, täidis on vägev, mahlane, munadega, rupskiga, sibulaga. Sööd kaks tükki, kolmanda hoiad kapsasupi juurde.

Kapsasupp peab olema kuum ja lõõmav. Kuid veelgi parem on peediborsˇ väikevene maneeris – peki ja viini vorstidega. Talle lisatakse hapukoort ja värsket peterselli ühes tilliga. Aga kui armastate puljongit, siis parim on see, millesse riputatakse juurikaid ja rohelist: porgandeid, spargleid, lillkapsast ja muud sedasorti jurisprudentsi.

Niipea kui olete supiga valmis saanud, võtke ette kalaroog. Tummast kalariigist on parim praetud koger hapukoorega, aga et ta ei lõhnaks muda järele ja oleks peen, selleks peab teda elavana ööpäeva piimas hoidma. Kuid hea on ka koha või karpkala tomati ja seenekastmega.

Ja siis praad!

Kuid kala ei täida kõhtu, peaasi on pidupäeva lõuna puhul ikkagi praad. Näiteks praetud kalkun – valge, mahlakas, umbes nagu näkineitsi. Või siis noor part? Praadida võiks teda pannil koos kartulitega, nii et kartul oleks peeneks lõigatud ja läheks pruuniks ja imbuks pardirasva täis.

Pärast praadi vajub inimene magusasse raugusse. Ihul on hea olla ning hing on härras. Värskenduseks võiks võtta kolm klaasi kirsiviina. Kodune kirsiviin on igast sˇampanjast parem. Kohe pärast esimest klaasi hõlmab te hinge haistmine, sihuke lummutis, ja paistab, nagu poleks te enam leentoolis oma kodus, vaid kuskil Austraalias pehmeima jaanalinnu seljas.

Siis võtate hõlsti hõlmad kaenlasse ja mis muud kui voodisse! Heidate selili, kõht püsti, ja võtate seitungi kätte. Kui silmad juba kinni kisuvad ja kogu kehas on raugus, siis katate näo ajalehega, teete vestinööbid lahti ja jääte suikuma. Minu arust oleks sel kombel mööda saadetud 9. mai lihtsalt imeline. Tõesti – kui parti ja kirsiviina antaks, hakkaks ma ise ka võidupüha tähistama!

Tore on see, et ka Kreml on suuremeelsust ilmutanud ja oma vaprad nasˇistid 9. mai puhul vabaks lasknud. Noortel kotkastel on nüüd võimalus Eesti saatkonna eest varvast lasta ja koju sööma kobida. Muidu sitsi suurte pühade aegu telgis nagu mingi polaaruurija ning joo koos tuvidega lombist vett! Aga isegi Putin-jugend koosneb inimestest ja nemadki armastavad hakitud riisikaid. Mis muud kui pannid särisema ja potid ahju. Mm!