ANDRUS KIVIRÄHK: Kohanemine okupatsiooniga

Tõsi, see okupatsioon polnud kehtestatud relvade jõul, vaid demokraatlike valimiste abil, aga ometi oli selge tõsiasi, et suur osa tallinlasi ei pidanud linnavalitsust omaks. Savisaare ainuvalitsus oli neile igas mõttes võõras ja arusaamatu.

Nüüd, pärast järjekordseid kohalikke valimisi, võib öelda, et okupatsioon jäi püsima. Jäi pü-sima Lasnamäelt ja Põhja-Tallinnast teenitud häälte tõttu ega vasta endiselt põlistallinlaste ootustele ja eelistustele. Paljudele on Savisaare režiim sedavõrd vastukarva, et nad kaaluvad pealinnast emigreerumist või siis vähemalt oma maksutulu mujale suunamist. Esialgu on piirid veel lahti...

Ent nagu pikka aega püsiva okupatsiooni puhul ikka, on selgeid märke ka kohanemisest. Analoogselt näiteks ENSV-ga, kus vahetult pärast sõda kommunistide peale üsnagi turris elanikkond ajapikku leebus. Enam ei peetud okupatsioonirežiimiga suhtlemist häbiväärseks. Hakati kõnelema, et „eks nendega saab ka asju ajada, kui õigele nupule vajutada” ja „ega Käbin polegi tegelikult nii paha mees”. Viimaks hakati seda Moskvast lähetatud seltsimeest koguni Eesti presidendiks kutsuma.

Leerid segunesid. Mingil määral tegi võimudega koostööd iga kodanik, mõned üksikud üliaatelised vabadusvõitlejad välja arvatud. Varasemate, ideeliste kommunistide asemel aga ilmusid lagedale „redised” ehk siis inimesed, keda huvitas vaid karjäär ja kes olid selle nimel nõus ka partei liikmepiletit taskus kandma. Eks umbes sama toimub praegu ka Tallinna linnas, kus mitmed tuntud inimesed Keskerakonnaga liitusid ja kindlasti veelgi liituvad – kahtlemata üksnes pragmaatilistel kaalutlustel.

Paljuke Savisaare ümber neid vanu võitlejaid jäänud on, enamasti on nad ikka tuulenuusutajad, kelle eesmärk on saada linnavalitsuselt hea töökoht ning siis Keskerakonna peol kõht punni süüa ja nina täis tõmmata.

Sotside valik

Mugandumise uueks etapiks saab aga sotside koalitsioon Keskerakonnaga, mille põhjendused tuletavad otseselt meelde 1960. aastatel populaarseks saanud kompartei „üle võtmist”, et seda siis seestpoolt õõnestada. Põhiliseks argumendiks oli, et „kui meie, eestlased, ei lähe ja ise ei tee, siis tulevad meie asemel Moskvast palju hullemad”. Ka nüüd räägitakse, et kui sotsid linnavalitsusse ei lähe, jäävadki seal domineerima sulid ja sahkerdajad ning et ilma sotsideta muutuks linnavõim suisa venekeelseks ja venemeelseks.

Kahtlemata on sotside jutul iva sees, samuti on päevselge, et opositsioonis virelemine demoraliseerib erakonda ja vähendab tema tõsiseltvõetavust. Ometi on tegemist vägagi radikaalse kursimuutusega ja mina, vana sotside valija, kahtlen küll sügavalt, kas ma enam julgen nende poolt hääletada, kui eksisteerib risk, et Savisaar sotside häälte abil Toompeale upitatakse.

ENSV-s püsis okupatsioonivõim Vene relvade tõttu, Tallinnas püsib see vene häälte tõttu. Pärast valimisi kandsid teised erakonnad ette vana refrääni: tuleb hakata venelastega töötama! See on mõttetu jutt. Kuidas see töö välja peaks nägema? Kas peetakse silmas midagi narodnikluse taolist: intelligendid lähevad rahvast valgustama? Nii nagu tegi Lasnamäel ukselt uksele koputades Keit Pentus? Vaevalt et sellest naeruväärsest aktsioonist mingit abi oli, samuti nagu ei saatnud edu narodnikuid. Rahvas ei usaldanud veidraid ideaale jutlustavaid intelligendikesi, vaid andis nad sandarmitele üles ja lootis ikka pigem isakese tsaari peale.

Ja kuidas saakski vene valija usaldada Laari ja Ansipit? Venelaste poole pöördudes mõjuksid nad tahes-tahtmata võltsilt. Pealegi on Savisaarel nende ees juba liiga suur edumaa ja lisaks võib tema minna venelaste hääle võitmiseks palju kaugemale. Laar ja Ansip Ühtse Venemaaga koostööd tegema ei hakka, aga Savisaar võib seda teha küll. Samamoodi polnud Pätsil ega Uluotsal mingeid šansse lüüa Vene-sõbralikkuses Vares-Barbarust.

Iseasi oleks, kui poliitilisele areenile ilmuks mõni uus nägu – näiteks keegi noor ja karismaatiline venelane, kes ei esinda mitte našistlikku mõtteviisi, vaid läänelikke väärtusi. Ta võiks olla sots, aga miks mitte ka Ansipi-järgse Reformierakonna liider. (Isamaaliidu ridades on mul raske sellist tegelast ette kujutada.) Selline mees võiks ehk Savisaare positsiooni kõigutada. Aga säärast imelooma pole kuskilt tulemas.

Ja üldse – ega vene valijad pole mingid seened, mis kasvavad igal sügisel uuesti ja ootavad siis vaguralt sambla sees oma korjajat. Neil on omad eelistused, mis on välja kujunenud aastate jooksul.

Mina arvan küll, et kui Savisaar ise mingit ränka viga ei tee, siis ei meelita keegi mitte ühegi nipiga tema ustavaid valijaid enda poole. See oleks sama lootusetu kui mõne vene erakonna katse ahvatleda oma leeri vanu Sinimägede võitlejaid või roheliste püüe kutsuda enda kampa kütuseärimeest.

Aga see ei tähenda muidugi, et Keskerakond jääb Tallinna igavesti valitsema. Ükskord lõpeb see aeg niikuinii. Varugem vaid kannatust, päris kindlasti me näeme seda päeva.