ANDRUS KIVIRÄHK: Joodikute edetabel

Seepärast on uudis eesti rahva kõrgest kohast joodikute edetabelis tähelepanuväärne. Tõsi, alkoholi liigtarbimine pole küll teab mis uhkuseasi, aga siiski hõbemedal! Eesti rahvas on nii tilluke, et iga tunnustus tuleb tänuga vastu võtta.

Muidugi, me ei tea, kuivõrd on teised Euroopa rahvad kursis eestlaste hea asetusega napsisõprade pikas rivis. Äkki on joomisega nagu Eurovisionigagi, et maksab üksnes võit? Ja tegelikult pole mul ka mingeid andmeid selle kohta, mil määral on rahvusvaheliselt tunnustatud tšehhide esimest kohta. Kas sellest edetabelist üldse väljaspool Eestit räägitakse? Kas tšehhid ise teavad, et eestlaste arvates on nad suured kõrid?

Tegelikult tekitavad säärased tabelid alati palju küsimusi, millele keegi ei anna ammendavaid vastuseid ja mis seetõttu õõnestavad avaldatud andmete usaldusväärsust. Väidetavalt on riigis tarbitud alkoholikogusest lahutatud turistide poolt kaasa viidu. Aga kuidas seda ikkagi tehti? Kes oskab nimetada selle viinamere suurust, mille soomlased endaga ühes viivad? Ja lisaks joovad nad ka kohapeal. Muide, nagu kõik teisedki turistid. Mina näiteks käisin hiljaaegu Itaalias ja jõin seal iga päev veini või õlut. See läheb nüüd kõik itaallaste kraesse.

Niisiis ei julge mina küll uuringu tulemusi vankumatu tõena võtta. Jah, on muidugi üsna tõenäoline, et Eestis ja Tšehhis trimbatakse rohkem kui näiteks Norras või Rootsis, kus alkoholipoliitika on viidud äärmusliku karmuseni. Aga kas siis Vahemere-äärsed riigid tõesti meist nii palju maha jäävad? On ju seal veinipudel pidevalt igal laual. Ja kas Vatikani ka uuriti? Minu andmeil on seal päris palju alkoholilembeseid kardinale, mis mõnesaja elanikuga riigi kohta on väga mehine protsent. Ja sülelapsi ning rasedaid naisi, kes viinatopsist lugu ei peaks, Püha Tooli valdustes ju üldse ei ela!

Muidugi, iseenesest pole üldse tähtis, mitmendal kohal Eesti riik joodikute edetabelis seisab – kas me oleme tõepoolest teised või õnnestub meil paar riiki endast ette lasta. Tähtis on see, et inimene ei lakuks end lolliks. Oluline on üksikisik, mit­te abstraktne keskmine. Ei saa ju nõuda, et tavaline ini­mene jätaks pärast sauna paar õlut joomata lihtsalt sellepärast, et keegi hull joob kusagil neli viina päevas ja ajab sellega Eesti keskmise alkoholitarbimise suureks.

Ja et selliseid nelja viina joojaid leidub, see on selge, tarvitseb vaid vaadata „Võsareporterit” või mõnda Eesti dokumentaalfilmi, kas või Sulev Keeduse „Jonathani Austraaliast”, mis viib oma kaamera Eestimaa äärealadele, otse keset joomarluse epitsentrit. Pilt, mida me näeme, on muidugi rõve ja sellega tuleb võidelda, kuid kahjuks pole lootustki, et korra juba põhja käinud ja sihi silmist kaotanud inimesed hakkaksid joodud alkoholi üle arvet pidama ja jätaksid nädalasse kolm alkoholivaba päeva.

Koomiline viin

Joomisega on kahjuks üldse raske sõdida, sest seda pahet ümbritseb mingi humoorikuse ja muheduse vatt. Purjus mees on rahvapärimuses pigem koomiline kui kole tegelane. Lisaks on ta otsekui kärbseseeni söönud šamaan, kes joovastavate ainete mõjul end maast lahti rebib, igapäevasele silmakirjalikkusele sülitab ja „tõtt räägib”. Mõelgem kõige kuulsamale Eesti joodikule Liblele, kellele tahetakse Palamuse jõe kaldale ausammas rajada.

Väga harva kujutatakse joodikut kirjandusteostes ühemõtteliselt jõledana. Oru Pearu muutub joobnult küll pisut vägivaldseks, kuid valdavalt on tema tembud ikka naljakad. Lisaks muudab viin Pearu õigel hetkel härdaks, samal ajal kui tema antipood Andres on kaine, loeb piiblit ja läheb iga päevaga kurjemaks.

Lõppude lõpuks on joodik ka traagiline kuju, kes joob ikka kas armuvalust või oma äpardunud elu leinates, säilitades samas sisemise väärikuse – mõelgem Katku Villule või Lutsu „Villa Hortensia” õilsameelsele seltskonnale.

Lisagem siia veel filmikunst, kus iga superkangelane viskab enne lahingusse sööstmist vähimagi kõhkluseta topeltviski hinge alla, ja me näeme, et alkoholiga võitlejate vastas seisab lausa saja peaga hüdra, kes näib lisaks olevat otsekui kummist. Iga löök põrkab tagasi, saadetuna sõbralikust, kuid ka pisut üleolevast naerust. Olen kuulnud arvukalt lõõpi käimasolevagi kampaania aadressil: näiteks soovitatakse karsklastest vanamuttidel oma ülearused alkoholivabad päevad napsisõpradele maha müüa otsekui saastekvoodid, nii et nood saaksid iga päev edasi tinutada. Joomisvastane võitlus tundub inimestele ikka kuidagi igav ja isegi väiklane, kuid rahvalikud hüüdlaused nagu „Vötame mönuga!” toovad muheluse suule.

Lõppude lõpuks – kui mõelda tšehhide esikohale, siis tšehhidega seostub meil esimese hooga ju „Švejk” ja kõik need lugematud õllekannud, mis selles raamatus tühjaks juuakse. Nii et kuuldes tšehhide peavõidust tekib kange tahtmine meenutada välipreester Otto Katzi või seda härrasmeest, kes otsustas hakata karsklaseks ja jõi igas kõrtsis ainult alkoholivaba viina, kuni teda lõpuks nööri otsas järel veeti nagu koerakutsikat.

Aga mis ajab naerma, seda ei võeta enam tõsiselt...