ANDRES LAASIK: Saab ka NATO-ta, isegi Venemaa kõrval

Näiteks üks presidendivalimisi jälginud Norra poliitikavaatleja tunnistas, et Soome presidendikandidaatide sõnavõtud NATO-ga liitumise teemal on sama hämavad kui tema kodumaa poliitikute vastused küsimusele, kas Norra peaks ühinema Euroopa Liiduga.

Soome NATO-diskussioon on Eestiski tekitanud veidi vastukaja. Kuni pinnapealse arvamuseni, et kuivõrd Soome ei kipu NATO-sse, järelikult on see üks Finlandisierung. Tegu on teemaga, mis paistab Eesti ja Soome pinnalt vaadates väga erinev. Eesti ja Soome erinevad juba selle arvu poolest, mis väljendab kaitsekulutuste osakaalu SKT-st. Eestis püütakse selle sisse sokutada piirivalvet ja mida veel, et saada NATO-le meelepärane 2% täis.

Soome näitab seda arvu väiksena, vaid 1,4 %, kuid jätab sealt välja suured relvastushanked jpm. Aga kas Eesti on siis kaitstum?

Vaatame tõsiasjadele näkku. Lama’st veel toibumata Soomes otsustati osta 62 lennukist koosnev F-18 Hornetite õhulaevastik, mille üle tunneks uhkust mõnigi suurriik. Hiljuti soetati Saksamaalt ports tanke Leopard-2. Soome on tellinud Euroopa konsortsiumilt 20 ülimoodsat sõja-väehelikopterit NH 90. Eelmisel aastal osteti raske raha eest Saksa raketisüsteeme. Soomes on arvestatav sõjatööstus, mis katab vähemalt oma maa vajadused lihtsama relvastuse alal. Suured relvaostud jõuavad korralikult arutluseks parlamenti, kus mõni roheline või Vasakliidu saadik nähvab midagi kurja, kuid hääletamisel läheb kõik libedalt. Riigikaitse alal soomlane ei tingi.

Teine Soome

Moodsa ja demokraatliku ühiskonna pealispinna all on peidus veel teine Soome. See on Väinö Linna romaanist tuttav Soome, kes tuli Teises maailmasõjas teisele kohale. Selle Soome kaitseteenistuse teeb igal aastal vabatahtlikult läbi umbes 500 naist. Rahuvalvemissioonidel osalenud võetakse sangaritena erasektorisse headele töökohtadele. Vaikne, väike ja superdemokraatlik Soome on tegelikult sõjaliselt valmispumbatud ja kõrvuni relvastatud maa, n-ö Põhja-Euroopa Iisrael. Ja selle sõjalise võimekuse kohta ei julge isegi venelane midagi halba öelda.

Soomlase jaoks ei ole küsimus, kas minna NATO vihmavarju alla või mitte. Küsimus on, kas liituda kaitsesse suhteliselt kehvemini panustavate riikide ühendusega ja loobuda samas tohututest jõupingutustest, mida ühiskond ise riigikaitse alal teeb. Kas on seda NATO-t vaja koormaks endale kaela võtta?

Kõige ettevaatlikumalt suhtus NATO-ga liitumisse presidendiralli soosik Tarja Halonen. Ent vaadates Soome NATO-diskussiooni pinna taha, ei tähenda see, et Halonen on patsifist.

Lõpetuseks on sobiv tuua võrdlus Eestist. Kaitseminister Jürgen Ligi ajab selget juttu, et tuleb palgaarmee. Keegi ajab selget juttu, kuidas kaitsekulutusi peab arvestama. See suur erineva selge jutu ajamine räägib, et pole sellist konsensust, mis Soomes – et soovimatu võõras ei pääseks maale. Kui oleks konsensus, poleks vaja ka jutustada. Millegipärast pakub Soome presidendikandidaatide hämamine mulle enam kindlustunnet kui siinsete poliitikute selge jutt.