ANDRES KUUSK: Ühe keelamise lugu

Rahvustelevisiooni uudiste võttegrupile filmimiskeelu määramine on esilehe uudiseks igas tsiviliseeritud riigis. Enamasti on avalik-õiguslikud kanalid osaks kriisikommunikatsiooniahelas, mis tagab juurdepääsu ka kõige keerulisematele sündmustele. Sellega kaasneb muidugi kohustus anda objektiivset informatsiooni ja loomulikult ka vastutus.

“Aktuaalne kaamera” on kajastanud kõiki Eesti ajaloo suurimaid kriise ja teinud seda alati kõiki ajakirjanduseetika nõudeid järgides. Nii Pala bussiõnnetuse kui ka Kurkse surmaretke puhul jäi filmilindile palju rohkem materjali, kui kell 21 eetrisse jõudis. Ajakirjanduseetika ja toimetuse poliitika ei luba põhjustada lähedastele täiendavaid kannatusi ja seda jälgitakse rangelt. AK ei läinud filmima äsja omaksed kaotanud tuntud suurärimeest ega passinud sadamas mustades kilekottides surnukehade maaletõstmist, nagu seda tegi mitu päevalehte. Ka ei alustanud me oma uudistesaadet lausega “ööpäev pärast õnnetust on kaks versiooni, terrorism ja linnud” – nagu seda tegi üks erakanal.

Sekkuvad meediavabadusse

Mis siis ikkagi tähendab see lause: teid ei saa ju usaldada? Äsjase EMOR-i uuringu järgi on ETV presidendi järel enim usaldatud institutsioon ühiskonnas. Miks siis eeldatakse, et me niikuinii käitume ebainimlikult, on see meediamaastiku “reporteristumise” tagajärg? Kinnitasin ametnikele korduvalt, et ETV ei näita eetris surnukehi. Pakkusin ka võimalust, et keegi politseist võib vaadata videomaterjali üle ja mittesoovitavad kaadrid monteeritakse välja. Aga ei, jõusse jäi lauskeeld. Kas sellise käitumisega ei sekku jõustruktuurid ajakirjandusvabadusse?

Olen nõus, et kriisi esimene päev, kus kõik meediaväljaanded üürisid sündmuskohale sõiduks kaatreid, oli ebanormaalne ja uurimist segav. Kuid ka see olukord olnuks lahendatav, kui esimesel võimalusel oleks saadetud sündmuskohale nn meedialaev. Keda aga segas ETV võttegrupp operatsioonis osaleva laeva Mare pardal, on täiesti arusaamatu. Olukord, kus hommikul kell 6.30 antakse luba ja 2 tundi hiljem see tühistatakse, jätab mulje, et vasak käsi ei tea, mida parem teeb. Keegi juba proovis võrrelda kopteriõnnetust Londoni metrooplahvatustega: ka seal ei lubatud kaameramehi tunnelisse. Tõsi, aga neid ei saadetud ka Londonist minema. AK võttegrupp nopiti aga laevalt maha ja toodi kaldale, seega tundub, et sündmuskohaks oli kogu Tallinna laht.

Keelavad ja salastavad

Ma tahaksin tunnustada kommunikatsioonijuht Kirsti Ruuli tegevust, kes oli kriisi ajal alati kättesaadav ja abivalmis. Ent tundub, et ametnike mõtteviis keelata ära ja salastada ei või-malda varem kirjapandud strateegiat ellu viia. Uudistesaade ei saa oodata mitu päeva, kas vee-alused kaadrid kuulutatakse asitõendiks või mitte. Ja see, et pärast materjali eetriskäimist puhkeb skandaal, otsitakse süüdlasi ja materjali ajakirjandusele lekitajaid, on taas kord arusaamatu.

Ajakirjandust ei rahulda jõu-struktuurilt ööpäevase nihkega saadud amatöörvideo, kust on välja lõigatud isegi tuukrite tegevus vette sukeldumisel. Ajakirjandusteoreetikud on seisukohal, et niisugused kaadrid on pigem osa meediamanipulatsioonist ja nende kasutamist tuleks väga põhjalikult kaaluda. Erinevalt Kuku raadio arvamussaates Hannes Rummi poolt väljaöeldule ei rahulda AK Euroopale katastroofipilti vahendades mitte mõne inimese isiklikku edevust, vaid selleks kohustavad meid rahvusvahelised lepingud. Samuti ei teenita sellega raha, vaid materjal läheb EBU (Euroopa Ringhäälingute Liit – toim) kaudu Euroopale tasuta. Me ei saa õnnetusest rääkides näidata stoppkaadris Tallinna siluetti.

Lihtsam on keelata

Laupäeval oli tõepoolest meedia jaoks organiseeritud laev, kust oli võimalik filmida kopteri väljatõstmist merest, kuid millises sadamas kopterit maale tõstetakse, tuli jälle välja selgitada “allikaid” kasutades. Miks peab AK operaator filmima kopteri maaletõstmist nagu varas, värava tagant? Muidugi on kopter asi-tõend. Keda segaks aga kaameramees, kes oleks kraanast näiteks 50 meetri kaugusel? Veel pühapäeval ei lubatud “Aktuaalsel kaameral” filmida lennujaama angaari viidud kopterit. Millist kahju oleksid need kaadrid uurimisele teinud?

Eilne ränk lennuõnnetus Kreekas oli kui õppematerjal taoliste sündmuste meediakajastuse lahendamiseks. Vaid loetud tunnid hiljem oli eetris üksikasjalik pilt sündmuskohast, kusjuures operaator oli lennukirusudele tõepoolest lähedal. Kas see lennuk ei olnud siis asi-tõend? Ometi oli hukkunuid ligi 10 korda rohkem, ja seetõttu oht, et kaamera ette jäävad ka surnukehad, palju suurem. See, et kreeklased ei vahendanud maailmale verdtarretavaid kaadreid surnukehadest, on nii ise-enesestmõistetav, et sellest ei ole põhjust üldse rääkida. Kas te kujutate ette, et Kreeka jõustruktuurid filmiksid ise sündmuskohal ja pakuksid ööpäev hiljem televisioonile valmismonteeritud pilti. Iseasi, kas sündmuskohal peab olema 20 telejaama, kuid rahvuslikud telekanalid lihtsalt peavad seal olema. Avalikkusel on õigus teada, mis juhtus, miks juhtus ja mis saab edasi.

Vaadake peeglisse

Selle asemel, et eeldada meedialt a priori ebaprofessionaalsust, tuleks vaadata peeglisse. Kui uudistetoimetuse juht ei teaks, mitu korrespondenti tal töötab, tuleks ta päevapealt vallandada. Kui aga kriisispetsialist ei tea, mitu inimest suudab kopterivrakini sukelduda, siis seda peetakse justkui normaalseks. Kui ametnikud kriisi teisel päeval ajavad lootusetult segi sonari ja allveeroboti pildi, siis pole ka hullu. Palun, ärge keelake kõike ära, vaid laske ajakirjanikel oma tööd teha. Ajakirjanduse tegevust peaks reguleerima ikkagi ajakirjanduseetika koodeks, mitte prokuratuur või siseministeerium.

Ja isegi kui te ühtegi ajakirjanikku ei taha läheduses näha, siis ETV kaamera peab seal ikkagi olema. Meedia on teie partner, mitte vaenlane.