ANDRES KOLLIST: Eestivenelased – võitlus hingede pärast

Rahu tagamiseks on olulised rahvusvahelised garantiid, aga veel olulisem on riigi sisemine stabiilsus ja head suhted naabritega. Eriti tähtis on see siis, kui naabri elanikkond on meie omast sada korda suurem ja ajaloos palju probleeme põhjustanud.

Eesti iseseisvuse taastamine õnnestus, sest laulva revolutsiooni domineerivad jõud olid valdavalt haritud ja eri taustaga aate-inimesed, kes tegutsesid ilma omakasuta. Mis saanuks laulvast revolutsioonist, kui toona oleks tooni andnud need, kes praegu? Karta on, et sel juhul olnuks me märksa lähemal olukorrale, mis nüüd valitseb Gruusias.

Kui praegu viljeldav rahvuspopulistlik pealiin oleks realiseerunud vabanemise ja sellele järgnenud ajal – suurte otsuste tegemise aegu –, siis oleks võitnud seisukoht, et kõik endise Nõukogude Liidu kodanikud, kes pole Eesti kodanikud, olgu Venemaa kodanikud ja nende eest hoolitsegu Venemaa. Sel juhul elaks Eestis praegu kuni pool miljonit Venemaa kodanikku. Narva, Sillamäe, Jõhvi, Kohtla-Järve piirkond oleks siis ligi 85% ulatuses Venemaa kodanikega asustatud. See oleks Vene riik Eesti riigi sees. Praegused Gruusia sündmused on vaid kõhedust tekitav tähelepanu juhtimine sellise arenguvõimaluse ohtlikkusele. Õnneks läks teisiti. Eestis elavate endise Nõukogude Liidu kodanike surumine Venemaa kodanikeks lõpetati ja mittekodanikele hakati andma välismaalase passe.

Nii jagunevadki mitte-eestlastest eestimaalased enam-vähem võrdselt kolmeks: Eesti kodanikud, Vene kodanikud ja määratlemata kodakondsusega ehk välismaalase halli passiga inimesed.

Üle saja tuhande Vene kodaniku on ometi aukartust äratav hulk ja see kipub kasvama. Halli passiga inimeste enda poole võitmiseks ei ole aastate jooksul vähimatki ette võetud. Asjata on Eesti riik unustanud, et need inimesed ei võtnud keeruliste otsuste tegemise ajal ja lausa riiklikule survele vaatamata Venemaa kodakondsust, vaid leppisid selle staatusega, mida neile siis pakuti. Võitlus nende hingede pärast jätkub. Venemaa antud viisavabadus on üsna mõjus samm nende suuremaks sidumiseks Venemaaga ja Eesti kodakondsuse taotlemise vastu huvi vähendamiseks.

Otsustav tähtsus on sellel, mis toimub inimeste peades. Kas Eestis elavatest endistest Nõukogude Liidu kodanikest saavad rein-taageperalikult “head eestimaalased” või kasvab neist Venemaa viies kolonn siinmail?

Eesti rahvuslik huvi

Demokraatlikus maailmas määravad ühe või teise riigi tuleviku pikemas perspektiivis kõik need inimesed, kes sellel territooriumil elavad. Mitte ainuüksi need, kes praegu on kodanikud. Eriti vilets on olukord, kus ühtede ja teiste huvid on tugevasti vastuolus. Olgu nad siis mustanahalised-valged, flaamid-valloonid, protestandid-katoliiklased, muslimid-uskmatud – konfliktioht on õhus ikka.

Eesti rahvuslik huvi on seda vastuolu vähendada. Valitsus peab seda arvestama ja tulevikuks stabiilsust looma.

Kuid Eestis “heaks kombeks” saanud domineeriv retoorika ei vasta kahjuks sellele. Nagu teodki. Meenutagem räpakat ja kohati lausa piinliku retoorikaga “garneeritud” tegevust pronks-sõduri juures. Või siis ignorantselt kiuslikku, ühiskonda nii Eesti-Vene kui ka Eesti-Eesti teljel lõhestavat, semiootilist mõju mittearvestavat tegevust üledimensiooniliselt pealetükkiva, kunstiliselt nõrgalt esitatud ja lihtsalt valitud asukohta mittesobiva samba püsti upitamisel.

Rääkides edukast integratsioonist, sülitas Eesti riik suure osa eestimaalaste hinge. Siseminister ei vahetanud ju kapo peadirektorit juhuslikult. Kuidas ikka tagada riigi seesmist julgeolekut ja põhiseaduslikku korda, kui lausa julgeolekuasutuse akende all valatakse ühiskondlikult tundlikule kujule pähe tünn punast värvi ja eri sorti provokaatorid teevad seal aastate kaupa, mida aga ise tahavad?

Keegi ei ütle, et kuningas on alasti. Eestis võimuvastutust kandvad rahvuspopulistid lasid ennast provotseerida.

Gruusias juhtunu ja juhtuva mõju on globaalne. Stabiilsust see ei kasvata. Venemaad see ei piira. Eestile tulevikukindlust ei suurenda.

Me toetame rahvaste enesemääramist, inimõigusi ja piiride puutumatust. Me oleme Venemaa head naabrid ja kutsume teda vaoshoitusele.

Eeskuju pole vaja kaugelt otsida. Soome on Venemaaga õigel ajal sõda pidanud ja teisel ajal soomestunud. Väga rasked valikud, aga mõne põlvkonnaga on saavutatud olukord, kus impeeriumi omaaegne osa on venelaste teadvuses lugupeetud naaber. Seda sooviks Eestilegi.

Andres Kollist oli aastatel 1990– 1994 Eesti riikliku migratsiooni-ameti peadirektor, 1995–2000 kodakondsus- ja migratsiooniameti peadirektor