Andres Aru: Iga lapsehoidja vastutab tema hoolde usaldatud lapse eest
Tegevusloa puudumine ei piira ega välista lapsehoidja vastutust vanemaga kokkulepitu täitmata jätmise korral ega ka juhul, kui lapsega peaks hoidja hooletuse tõttu juhtuma õnnetus. Selles osas on Eesti Päevalehes ilmunud artikkel „Mustalt palgatud lapsehoidja seaduse silmis lapse eest ei vastuta” eksitav (09.07).
Artiklis kirjutatakse, et lapsehoiuteenuse osutajad, kellel pole selle teenuse osutamiseks tegevusluba, tegutsevad ebaseaduslikult ja mustalt. Mustaks või ebaseaduslikuks võib nimetada küll seda, kui lapse hoidmise eest saadakse raha, aga jäetakse saadud tulu deklareerimata ning riigile maksud maksmata, kuid üksnes lapse hoidmist tegevusloata ei ole õige ebaseaduslikuks ega mustaks nimetada. Lapsehoiuteenust on lubatud osutada ka nendel inimestel, kellel pole tegevusluba ning kes ei ole registreeritud majandustegevuse registris. Tegevusloata lapsehoidmises iseenesest ei ole midagi seadusevastast.
Lapsehoiuteenuse puhul sõltub tegevusloa nõue teenuse rahastajast. Kui teenust rahastab riik või kohalik omavalitsus, siis on tegevusluba vajalik. Kui teenuse eest tasub täies ulatuses lapsevanem ise või kui lapsehoidjale tasu ei maksta, siis ei pea lapsehoidjal tingimata tegevusluba olema, sest tegevusloa nõude sätestamisel kõikidele lapsehoidjatele tekiks absurdne olukord, kus vanem ei tohiks oma last jätta mõne hea sõbra, sugulase või tuttava hoida, kui neil inimestel ei ole lapsehoiuteenuse osutamiseks tegevusluba.
Mida annab tegevusluba?
Tegevusloa nõudega riigi või kohaliku omavalitsuse rahastatava lapsehoiuteenuse puhul annab riik aga selge signaali, et kui inimene otsib professionaalset lapsehoidjat, siis on soovitatav valida tegevusluba omav teenuse pakkuja. Tegevusluba võib pidada justkui riigi antud kvaliteedimärgiks, mis peaks lapsevanematele sisendama kindlust, et pakutav teenus vastab vähemalt seaduses sätestatud miinimumnõuetele.
Samas jääb lapsevanematele alati võimalus osta teenust ka nende lapsehoidjate käest, kes ei oma tegevusluba ega ole registreeritud majandustegevuse registris. Sel juhul hindab vanem ise pakutavate kohtade ja hoiutingimuste ohutust ja lapsehoidjate sobivust ning valib oma lapsele sobivaima.
Loomulikult vastutab vanem oma valiku eest, kuid see ei vähenda mingil juhul lapsehoidja vastutust lapse ohutuse ja turvalisuse eest ajal, mil laps on tema hoida. Kui tegevusluba omava teenuse osutaja puhul vastutab lapsevanema ees osaliselt ka riik, siis tegevusloata teenuse pakkuja on ainuvastutav enda pakutava teenuse ohutuse eest. Kui lapsehoidja tegevuse või hoiutingimuste ohtlikkuse tõttu peaks lapsega juhtuma õnnetus, siis lapsehoidja vastutab selle eest. Raske õnnetuse korral ei ole välistatud ka hoidja kriminaalvastutus.
Kui lapsevanem on lapsehoidja hoolikalt valinud ja talle lapse kohta piisavalt infot andnud, õnnestub ebameeldivusi loodetavasti vältida ning küsimus vastutusest jääb üksnes teoreetiliseks.
Andres Aru, õiguskantsleri kantselei laste õiguste osakonna juhataja
LapsehoiuteenusKuidas valida lapsehoidjat
••Vältimaks olukordi, kus lapse tervis võiks ohtu sattuda ja tekkida vastutusprobleem, tuleb hoidjat hoolega valida, küsida tema ettevalmistuse ja töökogemuse kohta ning enne lepingu sõlmimist hoidjaga kindlasti kohtuda.
••Kohtumisel tuleks rääkida kõikidest lapse erivajadustest ning veenduda, et inimene, kelle hoolde oma lapse usaldate, on võimeline teie lapse eest hoolitsemisega toime tulema.
••Võimalike arusaamatuste vältimiseks on soovitatav sõlmida lapsehoidjaga kirjalik leping ning leppida võimalikult täpselt kokku kõigis olulistes küsimustes, nagu näiteks milliseid ravimeid laps saab ja milliseid peab andma lapsehoidja; kuidas ravimeid anda; mida teha, kui lapse enesetunne halveneb; kas lapsehoidja tohib töötada kergeid viirushaigusi põdedes; mida teha, kui laps ei soovi teha neid asju, milles vanem ja lapsehoidja on kokku leppinud (nt söömine, magamine, ravimi võtmine jm); kellele lapsehoidja tohib lapse hoidmise üle anda jne.
