Andres Anvelt: politseinikele pole eraldi soomukeid tarvis
-Politsei- ja piirivalveameti hädaolukordade riskianalüüsist selgub, et politseile oleks vaja erinevate ülesannete täitmiseks kolme soomusautot. Kas sellise tehnika järgi on praegu ületamatu vajadus?
See on valdkond, kus peaks aset leidma tsiviil- ja militaarkoostöö. Me ei ole nii suur ja rikas riik, et peaksime igale jõuametkonnale ostma oma soomustransportööri või tanki mingite funktsioonide täitmiseks.
Kui iga ametkond ostab omale kalli tehnika siis näeme ilmselt sama pilti, mis praegu seoses helikopteritega näha.
-On oluline vahe, kas rahvast läheb laiali ajama politsei või sõjavägi. Kas sellisest loogikast lähtudes ei peaks politsei ikkagi neid soomukeid endale saama?
Kui räägime puhtalt tehnikast, siis ega raud ei pea üldse erinema. Võib-olla ainult relvastuse poolest ja märkidest masina peal, et kas sinna on politsei peale kirjutatud või midagi muud. Need küsimused on tänapäeval kergelt lahendatavad ja kõige kallim asi on ikkagi raud ise.
Inimesed, kes seal peal töötavad peavad ilmselt küll olema erineva väljaõppega, sest nende funktsioonid on erinevad: ühed tegutsevad sõjatandrid ja teised rahvarahutusi ohjeldades.
-Riskianalüüsis märgitakse veel, et oleks juurde vaja 50 eriväljaõppega politseinikku, kes oleksid koolitatud tegelema rahvarahutustega. Kas see võib olla põhjustatud sellest, et pronksiööde ajal jäi jõudu väheks?
Pronksiöödel oli see seltskond korravalvureid tegelikult palju suurem kui praegune 250 politseinikku, kes on saanud eritaseme väljaõppe tänavarahutuste ohjeldamiseks. Toona nägime tänavatel aga üle tuhande politseiniku.
See baasväljaõpe massirahutustes käitumiseks võiks olla kõikidel füüsiliselt vähegi võimekate patrullpolitseinikel. See eeldab neile muidugi täiendavat koormust ja minekut õppustele. Eesti puhul on ressurssi aga vähe ja on välistatud, et 50 spetsiaalset kohta juurde tekitatataks. Pigem võiks 50 tegevpolitseinikku lisatasu selle eest täiendavaid kohustusi võtta.
Mida suurem hulk spetsiaalse ettevalmistusega korravalvureid on, seda parem. Tuleb näiteks meil mingi rahvusvaheline kohtumine, globaliseerumisvastased saabuvad linna, siis see 250 on nagu piisk meres.
Oluline on siinkohal ka see, et ei tohi jälle unustada tsiviil ja militaar koostööd. Küsimus on pigem selles, palju siseministeerium on kaitseministeeriumiga seda temaatikat arutanud ja seeläbi nendele samadele riskianalüüsis püstitunud küsimustele vastanud.
-Eesti lähiajaloo suurimatest tänavarahutustest saab varsti viis aastat. Kui palju on pärast pronksiöid Eesti jõustruktuuride võimekus rahvarahutusi kontrolli alla saada paranenud?
Raske hinnata. Seda saab hinnata, kui toimub järgmine rahvarahutus, kuid annaks jumal, et seda muidugi ei tuleks.
Käitumine rahvarahutuste olukorras on olnud alati sisekaitseakadeemia õppekavas, kuid loodan, et see on läinud nüüd veel spetsiifilisemaks. Ka abipolitseinikud on saanud vastavat väljaõpet juhuks, kui neid on vaja kaasata rahvarahutuste ohjeldamisele.
