ANDRES ANVELT: Perevägivald ja põhiseaduslik idealism

Ees­ti põhi­sea­dus dek­la­ree­rib pe­re­kon­da rah­va püsi­mi­se, kas­va­mi­se ja ühis­kon­na alu­se­na, mi­da peab kaits­ma riik. Sel­les lau­ses kan­tud sõnum peaks igaühe meist pa­ne­ma mõtle­ma, kui olu­li­ne ja täh­tis on mei­le kõige lä­he­da­sem ja see­ga sot­siaal­seim lä­hi­su­he – pe­re­kond. Pe­re­kon­na­ga kan­tak­se eda­si sel­li­seid ju­rii­di­li­selt mää­rat­le­ma­tuid näh­tu­si na­gu ene­se­tead­vus,  elu­ko­ge­mus ja ar­mas­tus, kuid ka sea­du­se poolt kaits­tud lap­se kas­va­ta­mi­se ja ülal­pi­da­mi­se ko­hus­tust, eest­kos­teõigust. Pe­re­kond loob uut põlv­kon­da, kes peab eda­si kand­ma neid­sa­mu väär­tus­hin­nan­guid, in­tel­li­gent­si, mil­le va­ne­mad on pe­re­kon­da luues alusmüüriks la­du­nud, ko­gu­nud ja ko­ge­nud.  

Kuid põhi­sea­dus­lik­ku idea­lis­mi tõlgen­dab täi­tevvõim tih­ti­pea­le mu­ga­va rat­sio­naal­su­se­ga. Sel­le hea näi­de on meie jus­tiits­mi­nist­ri aval­dus sel­le koh­ta, et Ees­ti õigus­ruum ei va­ja sel­list ku­ri­teo­koos­sei­su na­gu pe­re- või ko­duvä­gi­vald.

For­maal­ju­ris­tid-li­be­ra­lis­tid võik­sid sel­le pea­le tun­nus­ta­valt kä­si plak­su­ta­da, sest ka­ris­tus­sea­dus­ti­kus on tões­ti ole­mas eri isi­ku­vas­ta­sed süüteo­koos­sei­sud, muu hul­gas pii­na­mi­ne ja or­jas­ta­mi­ne ning oh imet – üldo­sas on ka­ris­tu­se mää­ra­mi­se ras­ken­da­va as­jao­lu­na mär­gi­tud süü toi­me­pa­ne­mist isi­ku suh­tes, kes on süüdla­sest pe­re­kond­li­kus sõltu­vu­ses. Tei­sisõnu: pe­revä­gi­val­la ­juh­tu­mi­te õigus­li­kuks me­net­le­mi­seks oleks kõik na­gu ole­mas – aru­saa­ma­tuks jääb, miks se­da ei teh­ta va­ja­li­kul mää­ral ja kas se­da peab te­ge­ma po­lit­sei, pro­ku­ra­tuur, sot­siaaltöö­ta­ja või po­lii­ti­kud. Kok­kuvõttes aga ki­ru­vad kõik koh­tuid, kes ko­le­da­te­le te­gu­de­le va­ja­li­kul mää­ral ei rea­gee­ri.

Ühiskonna algväärtus

Kas siis pe­re­kond po­le meil sa­mas väär­tuss­taa­tu­ses kui pal­jud tei­sed kaits­ta­vad ühis­kond­li­kud suh­ted ja väär­tu­sed? Võib ju öel­da, et ka näi­teks vä­gi­vald po­lit­sei­ni­ku suh­tes on na­gu iga tei­ne vä­gi­val­lail­ming ja ka­ris­ta­des võiks se­da liht­salt ar­ves­ta­da ras­ken­da­va as­jao­lu­na.

Nii see ei ole, sea­dus kait­seb ame­ti­meest, sest tal on ühis­kon­nas kan­da kin­del funkt­sioon, te­ma kaits­mi­ne on väär­tus omaet­te ja see eel­dab vä­ga sel­get rõhua­se­tust ka ka­ris­tus­sea­dus­ti­kus. Ni­me­kir­ja võiks spe­ku­la­tiiv­selt jät­ka­ta, kuid see po­le mõtisk­lu­se si­suks. Si­suks on pi­gem aru­saam pe­re­kon­nast kui ühis­kon­na algväär­tu­sest, mil­le kau­du kaits­tav hüve ula­tub pal­ju kau­ge­ma­le kui nel­ja sei­na va­he­li­sed suh­ted.

Negatiivne investeering

Pe­revä­gi­vald ei too kaa­sa ai­nult kur­ba sta­tis­ti­kat ühe või tei­se väär­koht­le­mi­se ju­hu ar­vel, vaid on ne­ga­tiiv­ne in­ves­tee­ring ühis­kon­na toi­mi­mis­se tu­le­vi­kus. Vä­gi­vald­ses pe­re­kon­nas üles kas­va­nud noo­rel ini­me­sel on pal­ju ras­kem jää­da kind­laks nii isik­li­ku­le po­si­tiiv­se­le suh­te­le  ko­gu ühis­kon­na­ga kui ka oma tu­le­va­se pe­re­kon­na­ga. Ta kan­nab lap­sepõlve ko­ge­mu­si eda­si ja ühe su­guvõsa jaoks võib põlv­kon­da­deks ol­la loo­dud „vä­gi­val­la­geen”. Pea­le­gi su­guvõsad se­gu­ne­vad.

Tei­sest as­pek­tist – täi­tevvõi-must ja sta­tis­ti­kast. Ees­ti rii­gi se­ni­ne ko­ge­mus on näi­da­nud, et täi­tevvõimu sun­nib „kükke te­ge­ma” mit­te tren­ni­hi­mu, vaid tu­le­mus­pai. Tu­le­mus­pai aga te­hak­se just nen­de kükki­de eest, mis on ko­hus­tus­li­kus kor­ras tren­nip­äe­vi­kus­se kan­tud. Ana­loog­ne olu­kord on ol­nud näi­teks in­tel­lek­tuaal­se oman­di kait­se­ga: õigus­kait­seor­ga­nid ei näi­nud sel­le var­gu­ses se­ni­kaua prob­lee­mi, ku­ni sea­du­sand­ja ei ol­nud vä­lis­sur­vel se­da de­lik­ti eri­lii­ki ki­vis­se raiu­nud. Sel­li­seid näi­teid võib meie kri­mi­naalõigu­se lä­hia­ja­loost kind­las­ti tuua roh­kem­gi.

Rangem karistus

Pe­revä­gi­val­la vas­ta­ne võit­lus va­jab pea­le sel­le tead­vus­ta­mi­se ja õigus­li­ku teis­te süüteo­koos­sei­su­de al­la ko­han­da­mi­se ka ot­sest ka­ris­tusõigus­lik­ku kait­set.

Pe­re­kon­da kui ühis­kon­na pi­si­mu­de­lit ei saa kaits­ta kui üksi­ki­si­kut. Pe­revä­gi­val­la­ga võib kaas­ne­da hulk tei­si süüte­gu­sid, mis näi­teks väär­koht­le­mi­se pu­hul jää­vad uu­ri­ja­le kas tead­ma­tu­sest või mu­ga­vu­sest mär­ka­ma­ta – va­ra hä­vi­ta­mi­sest ku­ni inim­loo­te kah­jus­ta­mi­se­ni. Pe­revä­gi­val­la si­su ja ula­tust võib pilt­li­kult võrrel­da üldoht­li­ke süüte­gu­de­ga, mil­le pu­hul ka­ris­ta­tak­se mit­te ai­nult konk­reet­se teo eest, vaid ka sel­le­le teo­le järg­ne­da võinud oht­li­ke ta­gajär­ge­de eest.

Ka­ris­tus­sea­dus­ti­kul on ka vä­ga olu­li­ne en­ne­tav üle­san­ne. Hirm ku­ri­teo ees ei pea­ta kõiki kur­ja­te­gi­jaid, kuid pa­neb mõ-tisk­le­ma pal­jud. Tead­mi­ne, et pe­re­kond ja usal­dus­li­kult (lii­ga­gi) lä­he­da­ne ini­me­ne on sea­du­se eri­li­se kait­se all ning ka­ris­tus te­ma­vas­ta­se teo eest on tun­du­valt ran­gem kui oma kõrt­si­kaas­la­se vas­ta­se teo eest, pa­neb kind­las­ti nii mõne­gi en­ne ku­kalt krat­si­ma.

Ka­ris­tus­sea­dus­tik kui inim­loo­ming ei saa ega pea­gi ole­ma ideaal­ne, kuid ta peab kand­ma en­das mak­si­maal­set üldi­nim­li­ke ja ohus ole­va­te väär­tus­te kait­set, ole­ne­ma­ta sel­lest, kas neid väär­tu­si on tä­na­va­le nä­ha või mit­te.  Pe­revä­gi­val­la pu­hul, kus nõrgem pool võib kan­na­ta­da tun­du­valt roh­kem kui väl­ja pais­tab, peab ka ka­ris­tus ole­ma ran­gem kui es­ma­pil­gul väl­ja paist­nud te­gu se­da eel­daks.  Pe­re­kond on se­da väärt!

Varem samal teemal:

Kadri Ibrus „Analüüs: kas naisi tapetakse kogemata?” (EPL 15.06), Tuuli Aug „Minister Lang:

perevägivalla paragrahvi pole Eestis vaja” (EPL 18.06),

Kadri Ibrus „Volinik: Eesti politsei peab sekkuma

perevägivalda” (EPL 26.06)