ANDRES ANVELT: Kriisiaeg – kuritegevuse õitseng

Aja­lu­gu tea­tavasti kor­dub, mit­te küll ma­te­maa­ti­li­se täp­su­se­ga, vaid uue aja­loo­li­se taus­ta foo­nil ja ik­ka uuel, hu­vi­ta­va­mal ta­se­mel. Spi­raa­li­ta­va ma­jan­du­se vä­hik­äi­gud on ala­ti muut­nud ak­tiiv­se­maks ühis­kon­na ne­ga­tiiv­se – ku­ri­te­ge­li­ku – osa. Kaht­la­se selts­kon­na te­gut­se­mi­ne ühis­kon­na po­si­tiiv­se poo­le peal leiab lõpu: ka­su­mi tee­ni­mi­ne ra­hu­meel­se­te ja ühis­kon­nas enam-vä­hem akt­sep­tee­ri­tud mee­to­di­te­ga ei ole enam ta­suv. Tõendu­seks so­bib kii­re mee­nu­tus lä­hi­mi­ne­vi­kust, mis an­nab hea võima­lu­se tuua pa­ral­lee­le tä­nap­äe­va ning analüüsi­da ka hom­seid ris­ke.

Mee­nu­ta­gem 1990. aas­ta­te al­gust, mil üks ma­jan­dussüs-teem oli asen­du­mas tei­se­ga. See kõik tõi kaa­sa oman­di när­vi­li­se ümber­ja­ga­mi­se ning sel­le­ga kaas­ne­vad „ve­ri­sed sügi­se­d”, „Nes­te lask­mi­se­d” ja pal­ju muud. Kor­ra õnnes­tus meil 1994. aas­tal ära käia ka maail­ma mõrva­roh­ku­se esikümnes. Üks meie esi­me­si tõsi­seid sta­tis­ti­li­si „saa­vu­tu­si”!

Röövid, autopõlengud

Ku­ri­te­ge­vu­st „värs­ken­da­val­t” mõjus Ees­tis ka 1990-nda­te lõpp – fi­nantsk­riis Ve­ne­maal ja ker­gem ma­jan­dusk­riis Ees­tis. Mee­nu­ta­gem in­kas­soau­to­de röö­ve, lu­ge­ma­tuid pan­gaau­to­maa­ti­de tühjen­da­mi­si, tant­se tur­gu­de­ga (Nõmme ja Kesk­turg), ka uue ajas­tu pal­gamõrvu: näi­teks Hai­to­vid, Met­sa­maa. Sel­le­le järg­ne­nud ma­jan­du­se sta­bi­li­see­ru­mi­ne ja kii­re areng toi­me­tas aga üsna pea kõik need juh­tu­mid aja­loo süga­va­tes­se mä­lu- ja prügiau­ku­des­se. Jäi ai­nult ro­man­ti­li­ne maik kuu­ma­dest 1990-nda­test, mis pal­ju­de­le tub­li­de­le su­le- ja fil­mi­sep­pa­de­le aas­ta­teks ai­nest pi­di pak­ku­ma.

Vii­ma­sest ku­ri­te­ge­vu­se tõu-su­lai­nest on möö­das ühek­sa aas­tat. Ja va­na prob­leem on taas par­ki­nud end meie ta­gaõue­le. Üha enam il­mub aja­kir­jan­du­ses peal­kir­ju jär­je­kord­sest ka­sii­noröö­vist, kaht­la­sest au­topõlen­gust, maf­fia il­min­gu­test tak­son­du­ses. Se­da kõike kroo­nib kurb uu­dis ko­le­tust ta­patööst Ida-Vi­ru­maal (jah, vii­ma­ne on vist pi­gem ol­me­taus­ta­ga, kuid mik­ro- on ju la­hu­ta­ma­tu osa mak­ro­vald­kon­nast). Ta­hes-taht­ma­ta ker­kib küsi­mus: kas aja­loos­pi­raal on jäl­le jõud­nud sa­ma kää­nu pea­le või on te­gu liht­salt kur­ba­de sünd­mus­te kok­ku­sat­tu­mi­se­ga 2008. aas­ta sügi­sel?

Üks võima­lu­s on ala­ti sel­li­sel ju­hul pii­lu­da sta­tis­ti­ka poo­le: kas loo­tu­ses lei­da sealt mi­da­gi ra­hus­ta­vat või hoo­pis ot­si­da seo­seid möö­du­nu­ga ja val­mis­tu­da hom­seks. Kuiv ar­vu­de­maa-ilm koos meie mah­la­ka ar­gie­lu­ga osu­tab pi­gem sel­le­le, et muu­tu­sed ühis­kon­na ne­ga­tiiv­ses sek­to­ris on ju­ba ala­nud.

Mi­da toob kaa­sa liig­sest õhust va­ba­nev ma­jan­dus­mull? Suu­re­mat tä­na­va­ku­ri­te­ge­vust („va­ras­tan ja röö­vin kõike lak­su ni­me­l”); pe­revä­gi­val­da („ei jõua enam lii­sin­gut maks­ta ega ela­da”) ja üldist hoo­li­ma­tust („ei hu­vi­ta, kel­le ve­ri on tre­pi­ko­ja­s”). Li­saks tõuseb taas päe­va­kor­da meie ühis­kon­na pa­hu­poo­le kroo­ni­ma­ta ku­nin­gas – or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vus. See, na­gu ka meie ma­jan­dus, ko­haneb, ot­sib en­da­le uu­si väl­jun­deid. Ra­ha ta­hab ju tee­ni­mist ning ka va­he­peal „heaks ha­ka­nu­d” pä­ti lii­sing maks­mist. Küsi­mus on ai­nult: kel­le ja mil­le ar­vel?

Turvakulud kasvavad

Kui nüüd uu­ri­da kui­va ku­ri­te­ge­vu­se sta­tis­ti­kat ja kõrvu­ta­da te­da ka­sii­no­de hä­da­ki­sa­ga, et rööv­leid on ju­ba roh­kem kui nii­sa­ma küla­li­si, võib jä­rel­da­da, et kel­lel­gi on se­ni­ne või lei­va pealt ka­du­nud. Eri­ti dras­ti­li­ne on olu­kord meie aas­takümne­ta­gu­se ku­ri­te­ge­vu­se näi­dispõllul Ida-Vi­ru­maal, kus, vaa­da­tes kas või ai­nult iga­vat sta­tis­ti­kat, võib tõde­da aas­ta­ga kur­ja­de te­gu­de osas kol­man­di­ku­list kas­vu. Pea­le sel­le on pal­jud „au­sa elu võima­lik­ku­ses kaht­le­va­d” te­ge­la­sed asu­nud ak­tiiv­selt ot­si­ma väl­japää­su tar­bi­mis­hul­lu­se­ga võetud ko­hus­tus­te kär­pi­mi­seks. Vas­tu­tust vee­re­ta­tak­se kind­lus­tus­te­le, pan­ka­de­le ja teis­te­le en­dis­te­le lah­ke­te­le pak­ku­ja­te­le. Kui ik­ka si­nu kal­list dÏiipi enam kee­gi ei ta­ha, aga lii­sing tik­sub, siis las pa­rem põleb he­le­da lee­gi­ga ja soo­jen­dab teis­te lol­li­de kind­lus­tus­mak­seid.

Mis see kõik aga loeb mei­le, kes me töö­ta­me, mak­sa­me mak­se ja lii­sin­guid era- ja ava­li­kus sek­to­ris? Mit­te mi­da­gi pea­le sel­le, et kõik need var­gad, kind­lus­tus­pet­tu­rid, pan­ga­kel­mid ja nen­de esin­da­jad soo­vik­sid ai­na roh­kem tun­gi­da ra­hu­lo­lu-ühis­kon­na män­gu­maa­de­le, suu­ren­da­des oma ko­ha­lo­le­ku­ga meie kõigi ku­lu­tu­si tur­va­li­su­se­le, fi­nants­ris­ki­de maan­da­mi­se­le ning igap­äe­vast sur­vet nii ava­li­ku­le kui ka era­sek­to­ri­le. Ärgem unus­ta­gem ka kõigi maail­ma ma­jan­dus­su­ru­tis­te põhi­list löök­lau­set: võlg on ka­tu­se oma! Kõik need ku­ri­te­ge­vu­se ni‰id va­ja­vad „te­gu­said ini­me­si”, kel­le akt­sia­port­fel­lid ja elus ra­ha on vii­ma­sel ajal täp­selt sa­mu­ti kok­ku kui­va­nud na­gu su­ru­ti­sest ma­sen­du­nud kes­kea­li­sel pen­sio­nio­sa­ku oma­ni­kul.

Kah­juks ei näe or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vu­se ko­ha­lo­le­kut kus­kilt sta­tis­ti­kast. Te­da võib ta­ju­da ai­nult kri­mi­naal­po­lit­sei­ni­ke vä­si­nud pil­ku­dest või aja­kir­ja­ni­ke ha­sart­se­test tee­maa­ren­dus­test. Sta­tis­ti­kas osu­tab min­gil mää­ral üldi­se­le kri­mi­no­geen­se­le hal­va­le il­ma­le vaid isi­ku­vas­tas­te ku­ri­te­gu­de kasv. Just see on or­ga­ni­see­ri­tud ku­ri­te­ge­vu­se põhi­li­ne sõnum oma ole­ma­so­lust.

Sel­le aas­ta jook­sul on see ku­ri­teoliik ha­ka­nud vaik­selt, kuid kind­lalt pal­ju­ne­ma. Õn­neks ei ole tap­mis­te arv veel „po­si­tiiv­ses“ suu­nas rühki­ma ha­ka­nud, kuid na­gu ma­jan­dus­tead­la­sed ütle­vad, po­le me veel oma su­ru­ti­se­ga põhjas ära käi­nud. See­ga po­le mõtet sel­les olu­kor­ras meie kri­mi­na­lis­ti­del amet­lik­ku star­di­pau­ku oo­ta­ma jää­da, vaid su­ju­valt üle lä­ve­pa­ku kam­mi­ma pan­na. Te­gi­jad on kind­las­ti pal­jus­ki sa­mad, kes aas­taid ta­ga­si – hea elu tõttu olid nad sun­ni­tud va­he­peal oma liis­tu­de juu­rest ee­mal ole­ma, kuid ajad on muu­tu­ma­s… Ja elu mo­to jär­gi „kui pap­pi ei ole, siis prit­sin ti­na” saab ala­ta.