Andres Ammas: Minu mõõt sai täis
Isamaa ja Res Publica Liidu liikmena olen end juba pikemat aega tundnud hamletliku küsimuse ees: „Mis oleks üllam: taluda nooli, mida saatus paiskab, või vaev lõpetada?” Ehk Shakespeare’i juurest tänasesse päeva tulles: kas oodata südame põksudes, milliseid uudiseid „äraostmatute” äritsemisest toob iga uus päev, või erakonnast eemalduda.
Teisitimõtlejaid on IRL-is suvest saati tembeldatud solvunuteks ja kibestunuteks ning nende kriitikat põhjendatud avalikkusele ühest või teisest ametikohast ilmajäämisega. Just seepärast kirjutasin avalduse nüüd, et seda ei seostataks suurkogu valimistulemustega. Mul on südamest hea meel, kui erakond valib homme esimeheks Andres Herkeli ja aseesimeesteks Tõnis Lukase, Marko Mihkelsoni ja Jaak Aaviksoo. Aga nende heast tahtest ei piisa. Kõrkuse ja küünilisuse kasvaja on oma kombitsad liiga kaugele ajanud ja IRL vajub järjest sügavamalt sohu.
Olin IRL-i ja tema eelkäijatega seotud üle kahekümne aasta. See on pikk koos elatud elu, mille sisse mahub erakonna teenimine mitmel ametipostil. Ent juba mõnda aega olin end IRL-is tundnud kasutuna. Just samamoodi, nagu minu hinnangul tunneb end enamik erakonnaliikmeid väljaspool kõrgeid poste.
On olnud kurb vaadata, kuidas vaikselt, aga järjekindlalt on kõrvale tõmbunud või kõrvale lükatud aatekaaslasi, keda olen järginud, kellelt olen õppinud, kelle mõtteid olen kaasa ja edasi mõelnud.
Juhtivad respublikaanid ja juhtunuga leppinud isamaalased nimetavad seda paratamatuks põlvkondade vahetuseks ja kordavad mantrana: „Tööd tuleb teha!” Joosta kiiremini, jagada rohkem salle ja kinnitada uskmatutele, et kohe läheb elu paremaks ja lõbusamaks.
Tööd ma ei karda ja eks ole aastate jooksul seda oma erakonna jaoks tehtud ka. Ent hull on lugu, kui aatekaaslasi peetaksegi ainult mutrikesteks osakondades ja piirkondades. Miks üldse astutakse erakonda? Et mõtteid jagada, et mitte üksinda südant valutada, vaid tunda mõttekaaslaste tuge. Olen tahtnud, et minu erakonnale annaksid näo inimesed, kellest pean lugu, ja et erakonna juhtkond peaks päriselt lugu erakonna liikmeist.
Mind ei üllatanud elamislubadega äritsemise pärast puhkenud skandaal. Ülbus, põhimõttelagedus, kõige ümberarvestamine rahaks või häälteks pidigi nii lõppema. Kõige vastikum oli kuulata Siim Kabritsa tegevust käsitlenud aukohtu istungil erakonnast juba välja astunud Indrek Raudse selgitusi. Raudse nahaalsus oli „Pealtnägija” lindistusega võrreldes veel mitmekordistunud. Raudse arvates on eksinud kõik teised: erakonna esimees, kes liiga kiiresti hukkamõistva hinnangu andis, samuti need erakonna liikmed, kes tema tegevust sobivaks ei pea. Tema tegelevat õige ja korrektse äritegevusega!
Olen erakonna liikmena olnud osaline mitmes veas, mida tagantjärele kahetsen. Üks neist oli Isamaa ja Res Publica liitumine. Aastal 2006 kõnelesin suurkogul Isamaaliidu ja Res Publica liitumise poolt. Uskusin, et arvukam tegijate hulk toob uue energiapuhangu, kvantiteet kasvab kvaliteediks. Tunnistan, et mind, nagu küllap paljusid, pimestas tookord kirglik eesmärk takistada Savisaare ja Keskerakonna võimulepääs 2007. aasta riigikogu valimistel. Selle sihi ühenderakond täitis ja ma arvan tänini, et see oli Eesti hilisema arengu seisukohalt oluline.
Aga meie pilgud olid tookord suunatud liiga lähedale. Vaja olnuks kriitilisemalt mõelda, miks olid Res Publica valijad 2006. aastaks oma 2003. aasta lemmikud hüljanud (toetusprotsent oli kukkunud 28-lt 3-le). Vaja olnuks rohkem pöörata tähelepanu sellele, mis Isamaaliitu ja Res Publicat sinnamaani lahutas.
2005. aastal kirjutas keegi Res Publica liidritest Isamaaliidu 10. sünnipäeva tervituses: „Isamaaliidu probleem on see, et ta on oma mõtetega minevikus ega suuda ajaga kaasas käia.” Aga praegune IRL on kui jõgi, mis on vana sängi maha jätnud ja püüab nüüd ajaga kaasaskäimise ihaluses ei tea kuhu läbi murda.
Kuulun MTÜ-sse Vaba Isamaaline Kodanik, mis on sihiks võtnud Eesti poliitika ausamaks ja väärtuspõhisemaks muutmise. Kui Eestis taassünnib rahvuskonservatiivne erakond, kus põhiväärtustena on mitte ainult sõnades au sees vabadus, avatus, rahvuslus, vastutustunne, hoolivus ja usaldus, astun liikmeks.
Mina otsustasin nüüd minna, aga mõistan hästi ka ammuseid erakonnakaaslasi, kes ütlevad, et minema mingu erakonnast pätid ja ausad jäägu. Ma ei alusta mingit kampaaniat, ei ärgita ega ässita kedagi. Respublikaanid lekitasid minu lahkumisavalduse Eesti Eks-
pressi selleks, et mõni isamaaliselt mõtleja ehk laupäeval koju jääks. Kasutan seepärast mulle pakutud tribüüni ja kutsun kõiki üles just nimelt suurkogule tulema.
