ANDREI HVOSTOV: Uus klass – lapsevanemad

Mi­nu mee­lest on ii­best rää­ki­des ko­gu aeg vil­last vi­sa­tud. Ala­tes het­kest, kui ha­ka­ti laul­ma: „Maa tu­leb täi­ta las­te­ga...” Hil­ju­ti oli plaan suu­ren­da­da ees­ti keelt kõne­le­va­te ini­mes­te arv poo­le­tei­se mil­jo­ni­ni. Hea küll, ma­ri­de ja ko­mi­de kaa­sa­bil. Tro­fee-eest­la­ne, aga ik­ka­gi eest­la­ne. Eri­ti hea nal­ja te­gi 2005. aas­tal Rein Taa­ge­pe­ra, kes tõi ka­su­tu­se­le „de­mog­raa­fi­li­se vet­su­po­ti” me­ta­foo­ri.

Ma ei usu, et mi­nu en­di­ne hea kol­leeg Bar­bi leiab väl­ja­su­re­mi­ses mi­da­gi nal­ja­kat. Ter­ve mõis­tu­se­ga ini­me­se­na tai­pab ta „las­te­le hää­leõigu­se and­mi­se pro­jek­ti mõttek­äi­ku­de ka­hel­da­vus­t” ja ni­me­ta­des mind nal­ja­ham­baks, püüab ta – ma pel­galt ole­tan – mind vet­su­po­tist al­la las­ta. Loo­de­ta­vas­ti mit­te Taa­ge­pe­ra omast, see on loo­tu­se­tult um­bes.

Poliitik on igamehe l..ts

EEs­malt Noor Ees­tist. Sel­le aas­ta mai al­gu­ses tek­ki­nud lii­ku­mi­se eesmärk on an­da las­te­le va­li­misõigus, mil­le rea­li­see­ri­vad nen­de va­ne­mad. Idee põhi­neb järg­mis­tel eel­dus­tel: 1) de­mok­raa­tias keh­tib põhimõte „üks ini­me­ne, üks hää­l”, 2) laps on ini­me­ne, 3) jä­re­li­kult on lap­sel hääl. Ku­na ta ei suu­da se­da laps/ebaküps ol­les ka­su­ta­da, siis tee­vad se­da te­ma va­ne­mad.

Sel­le­ga suu­re­neks va­li­mis­tel osa­le­va­te hääl­te arv li­gi 260 000 ühi­ku võrra. See va­li­jajõud koon­duks noo­re­maea­lis­te lap­se­va­ne­ma­te kät­te. Noor Ees­ti ole­tab, et see toob kaa­sa Ees­ti po­lii­ti­ka muu­tu­mi­se pe­re­kesk­se(ma)ks.

Bar­bi Pilv­re esi­me­ne tõsi­ne vas­tuar­gu­ment on, et prae­gu­sed po­lii­ti­kud on suu­res osas ka ise lap­se­va­ne­mad, mis­ka on „p­rae­gu­ne ii­be- ja „las­te­po­lii­ti­ka” suu­res osas lap­se­va­ne­ma­te teh­tud.” Kui an­da las­te­le va­li­misõigus, mi­da hak­ka­vad rea­li­see­ri­ma nen­de va­ne­mad, siis ei muu­tu, na­gu ta eel­dab, sel­le­ga mi­da­gi.

Po­lii­tik on, va­ban­da­ge vä­ga, iga­me­he l..ts. Kes tal­le roh­kem mak­sab ehk hää­li toob, se­da ta ka tee­nin­dab. Vä­he­malt an­tak­se va­li­mis­te ajal sel­li­seid tõotu­si. Ja kui ta on nüüd sel­le­le, va­ban­da­ge vä­ga, po­sit­sioo­ni­le jõud­nud, siis ei hak­ka ta seal maai­ni­mes­te eest seis­ma sel­lepä­rast, et ta ise on al­les teist põlve lin­la­ne, ega muu­tu ta lap­se­va­ne­ma­te eest võit­le­vaks lõviks sel­lepä­rast, et tal en­dal on laps(ed). Ta tee­nin­dab, vä­he­malt ideaa­lis ja põhimõtte­li­selt, oma va­li­jaid. Ta ta­hab – ta­hab te­ma era­kond – saa­da ta­ga­si va­li­tuks. Ta püüab meel­di­da võima­li­kult suu­re­ma­le va­li­ja­seg­men­di­le, kel­leks ei ole prae­gu­ses vet­su­po­ti-Ees­tis su­gu­gi mit­te väi­kes­te las­te­ga ini­me­sed. Need on meie auväär­sed see­nio­rid, kes on jõud­nud väl­ja­tee­ni­tud va­na­dus­puh­ku­se­le. Nad on ar­vu­kas ja dist­sip­li­nee­ri­tud va­li­jas­kond, kel­lel on oma aru­saam maail­mast ja on ka omad spet­sii­fi­li­sed hu­vid.

Noor Eesti röövlibande

Siin­ko­hal on pa­ras aeg mee­nu­ta­da sot­sio­loog And­rus Saa­re ar­va­mus­lu­gu „Võta­me va­na­delt hää­led?”, mis il­mus Ees­ti Päe­va­le­hes 31. juu­lil. Saar ei ole­ta, et Noor Ees­ti on nal­ja­ham­mas­te punt. Pi­gem rööv­li­ban­de. Saar: „Ees­tis käib dis­kus­sioon val­da­valt sel­le üle, et pea­mi­selt noor­te­le tu­leks an­da va­li­mis­tel li­sahääl (hää­leõigus las­te­le). Kuid sa­ma häs­ti võik­si­me va­na­delt liht­salt hää­led ära võtta.”

Noor Ees­ti rööv­li­ban­det võiks siis süüdis­ta­da sel­les­ki, et me ta­ha­me hää­le ära võtta ka las­te­tu­telt. Kui peaks sel­gu­ma, et ve­ne­keel­se­te ko­da­ni­ke ii­ve on ma­da­lam, siis ilm­selt ka ve­ne­las­telt. Gei­delt mõis­ta­gi.

Sel­lis­tes ka­vat­sus­tes süüdis­ta­mi­ne jääb igaühe süda­me­tun­nis­tu­se­le.

Ta­ga­si põhip­rob­lee­mi juur­de: miks ma ar­van, et lap­se­va­ne­ma­te­le nen­de lap­se kau­du li­sahää­le and­mi­ne võiks meie elus mi­da­gi muu­ta?

Ku­na ma olen se­da ideed aja­nud mee­diakä­ra abil ju­ba kolm kuud, siis on mul nii tä­nu ava­li­ke­le krii­ti­ku­te­le kui ka ANK-ide­le (anonüümsed ne­ti­kom­men­taa­to­rid) käes võima­li­ke vas­tu-v­äi­de­te täie­lik ko­gu.

Ma ei hak­ka siin lah­ka­ma tee­si mul­ti­lap­se­va­ne­ma­te ma­da­la­mast IQ-st ega aru­ta­ma nen­de ma­ni­pu­lee­ri­ta­vust. Need, kes mi­da­gi sel­list ole­ta­vad, too­gu pa­lun asitõen­did (ku­na nad on ANK-id, siis on see re­too­ri­li­ne üles­kut­se). Ha­rul­da­sed juh­tu­mid viie, kuue, seits­me jne lap­se­ga ku­sa­gilt vi­let­sus­se lan­ge­nud kol­hoo­si­kes­ku­sest pa­lun en­da­le jät­ta. Rõhu­val ena­mi­kul lap­se­va­ne­ma­tel on üks-kaks last; need ini­me­sed moo­dus­ta­vad ab­so­luut­se ena­mu­se nen­dest, ke­da va­li­misõigu­se muu­da­tus puu­du­taks.

Kas puu­du­taks? Mõned on mul­le ot­se näk­ku öel­nud, et nad ei käi na­gu­nii va­li­mas – mil­leks nei­le veel li­sahääl?!

Arhetüüp: Kassiaru Jaska

Me na­gu ei tun­neks oma rah­vast. Üks meie rah­va ar­hetüüpseid ku­ju­sid on Kas­sia­ru Jas­ka. Mei­le meel­dib olu­kord, kus mi­nul on mi­da­gi roh­kem kui naab­ril. Veel pa­rem, kui mi­nul on mi­da­gi, mi­da naab­ril po­le. Sel­le tun­gi ajel teh­ti meil siin hil­ju­ti kümnep­rot­sen­di­li­si ma­jan­dus­kas­vu ime­sid. Kui mul on va­li­mis­tel li­sahää­led, siis küll ma hak­kan neid rea­li­see­ri­ma. Ol­ge mu­re­ta. Rea­li­see­rin, ja see­juu­res vä­ga näh­ta­valt.

Kas lap­se­va­ne­mad hak­kak­sid oma õigust rea­li­see­ri­ma sel moel, et sel­lest tõuseks tu­lu nen­de las­te­le?

Pal­jud kaht­le­vad sel­les. Ja mit­te ai­nult ANK-id. Kui po­lii­ti­li­ne „menüü” – see tä­hen­dab era­kon­da­de lu­ba­du­sed ja prog­ram­mid – jääb sa­maks, siis ei hak­ka. Aga see ei jää sa­maks, vaid muu­tub.  

Siit jõua­me Bar­bi Pilv­re pea­mi­se ole­tu­se juur­de: las­te­va­ne­ma­te li­sahää­led ha­ju­vad po­lii­ti­li­sel maas­ti­kul. Jah, mui­du­gi. Ees­tis­se ei jääks ühte­gi era­kon­da, kes ei püüaks las­te­va­ne­ma­te­le meel­di­da. Era­kon­nad hak­ka­vad võist­le­ma sel­les, kes suu­dab roh­kem meel­di­da. Täp­selt see on­gi eesmärk ja as­ja mõte.       

Ja nüüd Bar­bi vii­ma­se raud­se tee­si juur­de: las­te­rik­kus ei pa­ne ini­me­si ühte­moo­di mõtle­ma. Te­ge­mist on loo­gi­ka­vea­ga. Noor Ees­ti eesmärk ei ole pan­na ini­me­si ühte­moo­di mõtle­ma. Meil ei ole taot­lust an­da lap­se­va­ne­ma­te­le ühi­ne iden­ti­teet. Se­da tee­vad era­kon­nad ise.

Nei­le an­tak­se hoob, mi­da ma ni­me­tak­sin va­li­jas­kon­na mak­si­maal­seks ühis­ni­me­ta­jaks.

Ole­ta­me, et las­te­le hää­le and­mi­se re­form on teos­tu­nud. Kui­das saak­sid era­kon­nad need hää­led kät­te järg­mis­telt va­li­ja­telt: A on edu­kas et­tevõtja,  B on su­la­ne suur­ta­lu­ni­ku juu­res, C on agu­lis elav poeet, D on Ees­ti ja Soo­me va­het pen­del­dav ehi­ta­ja. Kõigil on kaks last.   

Re­for­mie­ra­kond hak­kab meie va­li­jaid moo­si­ma viie rik­ka­ma rii­gi hul­ka jõud­mi­se­ga. Eru­tu­vad su­la­ne ja ehi­ta­ja. Poeet saa­dab loo­sun­gi pi­kalt, et­tevõtja ke­hi­tab õlgu.

Kes­ke­ra­kond pei­bu­tab ast­me­li­se tu­lu­mak­su­ga. Mee­le jä­re­le on see poee­di­le ja ehi­ta­ja­le (tal lä­heb pa­ras­ja­gu keh­valt). Et­tevõtja on vas­tu, su­la­ne jääb kaht­le­ma (sest tal on pers­pek­tiiv saa­da ise pe­re­me­heks).

Isa­maa­liit lu­bab ees­ti rah­va iga­vest õit­sen­gut. Et­tevõtja kui tub­li ees­ti mees toe­tab. Su­la­ne ka. Poeet on kos­mo­po­liit ja ehi­ta­ja on uk­rain­la­ne, nii et ne­mad ei võta ve­du.

Ühis­ni­me­ta­ja, mil­le kau­du saaks nen­de nii eri­ne­va­te va­li­ja­te sümpaa­tia võita, sel­les pa­ra­dig­mas puu­dub. Ent kam­ba pea­le on seal kaks­teist häält ja need tu­leb kui­da­gi kät­te saa­da. La­hen­du­seks on apel­lee­ri­da A-le, B-le, C-le ja D-le kui lap­se­va­ne­ma­te­le. Võidab era­kond, kes suu­dab kõigi nel­ja va­nem­li­kud ins­tink­tid en­da heaks töö­le pan­na.

Lap­se­va­ne­mad kui ühis­kond­lik klass for­mee­rub de­mok­raat­li­ku va­li­misp­rot­ses­si sur­vel.

Meeldida 80-aastastele

Lõpe­tu­seks see­nio­ri­dest. Nii Bar­bi Pilv­re kui ka And­rus Saar kin­ni­ta­vad, et las­tel ja ea­ka­tel on sar­na­sed hu­vid. Saar: „Ar­va­musküsit­lu­sed on näi­da­nud, et va­ne­mad ini­me­sed ei tun­ne mit­te su­gu­gi kõige suu­re­mat mu­ret oma pen­sio­ni­de, vaid hoo­pistükkis väi­ke­las­te­ga pe­re­de ma­jan­dus­li­ku olu­kor­ra pä­rast.” Jä­re­li­kult va­ne­maea­li­sed on­gi need ini­me­sed, kes võik­sid esin­da­da po­lii­ti­kas las­te hu­vi­sid. Bar­bil on see tei­si­ti: mis on hea va­nai­ni­me­se­le, see on hea ka lap­se­le. Mõle­ma­le so­bib aeg­la­sem elu­tem­po, ja­lak­äi­ja­te ee­lis­ta­mi­ne lin­nae­lu kor­ral­da­mi­se­s… ja muud as­jad, mi­da kor­ral­dab ko­ha­lik oma­va­lit­sus. Aga on rii­gi ta­san­di prob­lee­mid: va­ne­ma­te paind­lik töög­raa­fik, sot­siaal­sed ga­ran­tiid lap­se­va­ne­mai­le, koo­li­de jät­ku­suut­li­kud õppe­ka­va­d… Kas nen­de lu­ba­dus­te­ga lä­he­vad era­kon­nad püüdma 70–80-aas­tas­te ini­mes­te hää­li?

Bar­bi Pilv­re ja And­rus Saa­re arut­lusk­äi­ku­dest ku­mab va­ja­dus uue Pen­sionä­ri­de ja Pe­re­de Lii­du jä­re­le.

Mi­tu kor­da peab ühe kont­sept­sioo­ni­ga lä­bi kuk­ku­ma, en­ne kui see muu­tub ko­ge­mu­seks?