ANDRA OLM: Mitteabieluline kooselu ja Eesti valikud

Sel­li­ne suun­du­mus on ise­loo­mu­lik ko­gu Eu­roo­pa­le, ehk­ki näi­teks re­gist­ree­ri­ma­ta koo­se­lust sündi­nud las­te ar­vu poo­lest ole­me pä­ris esi­rin­nas. Meel­di­gu see või mit­te, aga pe­re­kon­na ja abie­lu ole­mus on vii­ma­se paa­ri-kol­mekümne aas­ta jook­sul mär­ki­misväär­selt muu­tu­nud.

See muu­tus seab ka sea­du­sand­ja et­te küsi­mu­se: kas mit­tea­bie­lu­list koo­se­lu tu­leks eral­di õigus­li­kult re­gu­lee­ri­da? Küsi­mu­se teeb kee­ru­li­seks kaks as­jao­lu. Esi­teks on mit­tea­bie­lu­li­se koo­se­lu vor­mid äär­mi­selt mit­me­ke­si­sed ning se­da näh­tust on peaae­gu võima­tu sel­gelt pii­rit­le­da. Tei­seks on vä­ga ras­ke lei­da ta­sa­kaa­lu ühelt poolt ini­mes­te va­li­ku­va­ba­du­se ja tei­selt poolt rii­gi ko­hus­tu­se va­hel ta­ga­da ini­mes­te­le mii­ni­mum­kait­se. Nii­ni­me­ta­tud va­baa­bie­lu on tih­ti ini­mes­te tead­lik va­lik, nii et sel­le­sar­nas­te koo­se­lu­vor­mi­de al­lu­ta­mi­ne riik­li­ku­le sun­ni­le võib näi­da ko­ha­tu. Tei­salt tu­leb ka sel­lis­te paa­ri­de pu­hul ta­ga­da näi­teks nõrge­ma poo­le kait­se.

Lää­ne ühis­kon­nad on loo­nud pe­re­kon­na­le ja abie­lu­le põhi­sea­dus­li­ku ja muu õigus­li­ku kait­se, sest tra­dit­sioo­ni­li­ne abie­lu kui koos­lus, mil­lest saab sündi­da järg­la­si, on ta­ga­nud rah­va püsi­mi­se. Kuid ju­ba kas või väl­jas­pool amet­lik­ku abie­lu sündi­va­te las­te suur arv näi­tab, et nüüdisühis­kon­nas ei pii­sa ai­nult klas­si­ka­li­se pe­re­kon­naõigu­se uuen­da­mi­sest. Seetõttu val­mis­ki jus­tiits­mi­nis­tee­riu­mis hil­ju­ti analüüs, mis arut­leb, kas Ees­tis on va­ja mit­tea­bie­lu­list koo­se­lu se­ni­sest täp­se­mi­ni re­gu­lee­ri­da, se­da nii eri­soo­lis­te kui sa­ma­soo­lis­te ini­mes­te pu­hul. (vt http://www.just.ee/35424).

Analüüsi kok­ku võttes võib öel­da, et Ees­til ei ole ot­sest, näi­teks rah­vus­va­he­lis­test kon­vent­sioo­ni­dest tu­le­ne­vat ko­hus­tust mit­tea­bie­lu­list – seal­hul­gas ho­mo­sek­suaal­set – koo­se­lu eral­di re­gu­lee­ri­da.

Nii Ees­ti põhi­sea­du­ses kui EL-i ja rah­vus­va­he­li­ses õigu­ses kä­sit­le­tak­se pe­re­kon­da ja abie­lu tra­dit­sioo­ni­li­selt. Eu­roo­pa ja Ees­ti koh­tu­te tõlgen­du­ses ma­hu­vad abie­lu ja pe­re­kon­na mõis­te al­la vaid he­te­ro­sek­suaal­sed koos­lu­sed – see tä­hen­dab, et sa­ma­soo­lis­te­le paa­ri­de­le ei laie­ne reeg­li­na näi­teks põhi­sea­du­ses sä­tes­ta­tud pe­re­kon­na kait­se ja õigus abie­lu sõlmi­da. Koh­tud on leid­nud, et sel­les suh­tes on he­te­ro- ja ho­mo­sek­suaal­se­te paa­ri­de ebavõrd­ne koht­le­mi­ne põhjen­da­tud, sest abie­lu ja pe­re­kon­na kait­se on loo­dud eeskätt just sel­li­se eri­li­se ühis­kon­na ra­ku kait­seks, mis ta­gab rah­va püsi­mi­se ehk mil­lest saab sündi­da lap­si.

Siis­ki ei mak­sa läh­tu­da üks­nes ot­se­sest ko­hus­tu­sest, vaid ta­sub sil­mas pi­da­da ka uu­te pe­re­kon­na­vor­mi­de le­vi­kut ja neist tin­gi­tud õigus­lik­ke prob­lee­me, aga ka teis­te rii­ki­de suun­du­mu­si – sa­ma­soo­lis­te paa­ri­de koo­se­lu üha laie­ne­vat õigus­lik­ku kor­ral­dust. Prae­gu­seks on­gi ju­ba 16 rii­ki sea­dus­ta­nud sa­ma­soo­lis­te ini­mes­te part­ner­lu­se ning seit­se rii­ki läi­nud veel­gi kau­ge­ma­le, võimal­da­des sa­ma­soo­lis­tel paa­ri­del abiel­lu­da.

Laias laas­tus on Ees­til sel­li­ses olu­kor­ras kolm va­li­kuvõima­lust: lu­ba­da abiel­lu­da ka sa­ma­soo­lis­tel paa­ri­del, luua mit­tea­bie­lu­li­se koo­se­lu part­ne­ri­te­le eral­di le­pin­gu­liik (part­ner­lus­le­ping) või piir­du­da pi­si­muu­da­tus­te­ga.

Sa­ma­soo­lis­te abie­lu lu­ba­mi­seks ei ole va­ja uut sea­dust, vaid pii­sab pe­re­kon­na­sea­du­se täien­da­mi­sest ning mõnin­ga­te teis­te sea­dus­te muut­mi­sest; tõsi küll, eral­di tu­leb ot­sus­ta­da lap­sen­da­mi­se­ga seon­duv.

Part­ner­lus­le­ping pa­neks pai­ka nii­ni­me­ta­tud stan­dard­pa­ke­ti mit­tea­bie­lu­li­se koo­se­lu õigus-küsi­mus­test: part­ner­lu­se sõlmi­mi­se eel­du­sed (va­nus, su­gu­lu­se keeld), va­ra­li­sed suh­ted,  näi­teks ühi­selt soe­ta­tud va­ra kuu­lu­vus ja las­te­ga seo­tud (seal­hul­gas lap­sen­da­mi­se) küsi­mu­sed.

Samasoolised ja lapsendamine

See­juu­res tu­leb veel lan­ge­ta­da ri­da ot­su­seid. Kas an­da võima­lus sõlmi­da sel­li­ne le­ping vaid sa­ma­soo­lis­te­le või ka eri­soo­lis­te­le paa­ri­de­le, kes ei soo­vi abiel­lu­da? Kas sel­lis­tel paa­ri­del tu­leks lap­sen­da­mi­ne üld­se kee­la­ta või lu­ba­da lap­sen­da­da part­ne­ri last? Või ka võõrast last?

Kui va­li­da part­ner­lus­le­pin­gu va­riant, siis oleks mõist­lik sä­tes­ta­da part­ner­lus­le­ping eral­di part­ner­lus­sea­du­ses, ot­sus­ta­des sa­mu­ti, kas va­li­da Sak­sa­maa ees­ku­jul suh­te­li­selt napp või Põhja­maa­de ees­ku­jul abie­lu­sar­na­ne õigus­lik kor­ral­dus.

Mõel­dav on ka jät­ta õigus suu­res­ti muut­ma­ta, ee­mal­da­des vaid üksi­ku­tes sea­dus­tes mõnin­gad sät­ted, mis kä­sit­le­vad mit­tea­bie­lu­li­se koo­se­lu part­ne­reid abi­kaa­sa­de­ga võrrel­des põhjen­da­ma­tult ebavõrd­selt. Sel ju­hul peaks he­te­ro- ja ho­mo­sek­suaal­se­te­le paa­ri­de­le te­ge­ma sel­gi­tustööd ole­ma­so­le­va­te ta­ga­tis­te koh­ta: näi­teks selt­sing ja pä­ri­mis­le­ping.

Lõpe­tu­seks rõhu­tan, et meie analüüs ei pa­ku õigus­lik­ku la­hen­dust, vaid an­nab alu­se aru­te­lu­deks ja va­li­ku­teks. Vas­tuo­lu­de en­ne­ta­mi­seks tu­leb prob­lee­mid ühis­kon­nas lä­bi aru­ta­da, et sea­du­sand­ja saaks nei­le adek­vaat­selt rea­gee­ri­da.