Anders Härm: Kinnismõtteline eraomand

Ülekohus näib olevat tohutu. Loomulikult ma teadsin kuraatorina, et üks selle näituse kütus on iha teada saada, et mida siis rikkad mehed endale ka soetanud on ja kes millist kunsti on ostnud. Ja just sellest tahtsin ma vaataja teadlikult ilma jätta.

Kes näituse saateteksti läbi loeb, peaks olema iseseisvalt võimeline järeldama, et selline näitus poleks mitte kuidagi võimaldanud teoste omanikke juurde märkida, sest näitus on abstraktsioon, koondportree. Kunstikollektsionääri kui sellise portree, mitte aga ühegi konkreetse inimese portree. See näitus ei ole kunstnikest ja kunstist, isegi mitte konkreetsetest kollektsionääridest, vaid pigem kollektsioneerimisest kui teatud obsessiivsest suhtest kujutisega.
Jacques Lacan on kunsti-iha tõlgendanud ihana Teadvustamatu järele. See tähendab, et ihaldades mõnda pilti ei ihalda me mitte konkreetset objekti, vaid kunstnikku, kes „teab saladust”, on võimeline Teadvustamatu oma teostes esile manama, tooma teateid teiselt poolt Teadvustatut. (Ja paluks seda mitte segi ajada okultismi, metafüüsika, esoteerika vms.)

Lacani käsitlus on tänapäeva kunstiteooria seisukohalt pisut iganenud, sest ühelt poolt on suur osa kaasaegseid kunstnikke sellest autoripositsioonist teadlikult eemaldunud ja teisalt eksisteerivad mõned sekundaarsed kunstipraktikad, kus pannakse n-ö teadlikult hullu, viljeldakse sellist ebaintelligentset „harrastussürri”, simuleeritakse mingit sorti salateadmist teatud sorti pilgu jaoks. Ja ilmselt petetakse ka mõned ebateadlikumad kunstihuvilised ära. Aga see iha Teadvustamatu järele iseloomustab siiski üsna täpselt Kunstikollektsionääri suhet kujutisse, ka sellel näitusel.

Elekter, korter, raudtee

Kollektsionäärid põhjendavad sageli oma kogumiskirge „kunstilt õppimisega”, millegi „teada saamisega”, millegi nägemisega, mida üksnes kunst saab näidata. Nii, et omandamine võib tähendada ja antud juhul tähendabki „teada saamist”. Ja seda, mida nemad teada on saanud ja mida mina kuraatorina teada sain, on publikuga ju jagatud. Jagatud ei ole füüsiliste objektide omandisuhteid, sest see näitus ei ole eraomandist ega vallasvarast, vaid ihadest, hirmudest, ängidest, masinatest, ajast, haavatud mehelikkusest, tühjusest, vaikusest, naudingutest.

Meie neoliberaalse ühiskonna ideoloogiliseks obsessiooniks on eraomand ja käibefraasideks sellised lööklaused nagu „riik on halb omanik”. (Muide, see et näituse alapealkirjaks on „Privatiseeritud kunst”, mitte aga näiteks „Erastatud kunst”, pole sugugi juhuslik, sest lisaks erastamise tähendusele kõlab sealt läbi ka privaatsuse mõiste).

Sloveenia psühhoanalüütik Renata Salecl on osutanud, et näilise (valiku)vabaduse sildi all sunnitakse meid valima järjest enam asjade vahel, mida me veel mõnel ajad tagasi üldse ei uskunud, et on võimalik valida, nagu näiteks meie elektritarnijat ja elektritootjat. Ja mida me tegelikult ei tahagi valida, sest meile meeldis see, et elekter oli riigimonopol, et me olime delegeerinud elektrihinna ja selle kujundamise ja haldamise riigile. Lugeja võiks nüüd korraks mõelda, et kas ta tõepoolest tahab osta elektrit börsilt või tahab üldse aru saada, mismoodi see asi käib. Või miks ta peaks ennast üleüldse sellega vaevama? Keda huvitab ja kelle huvides on see nn vaba elektriturg? Või on ikkagi tegemist mingi järjekordse pseudovabadusega, mille abil meid mingisse järjekordsesse tarbimisrattasse kistakse?

Eesti Energia juht Sandor Liive laias mõned ajad tagasi, et põhimõtteliselt võiks eratarbijale anda elektri ka tasuta, aga selle asemel, et võtta meest sõnast ja hakata seda siis valjuhäälselt nõudma, laseme rahulikult kogu kupatuse ära erastada ja hakkame maksma elektri eest kolm korda rohkem. Me võitleme ACTA-de jms vastu, aga oma elementaarse õiguse eest maksta stabiilset ühte hinda elektri eest riigiettevõttele me millegipärast ei võitle. Me lepime rahulikult meile pealesurutud börsihüsteeriaga ega liiguta lillegi.

Manchesterist Liverpooli on umbes 50 kilomeetrit; mäletan, et kusagil 2000-ndate alguses ühest linnast teise sõites tuli poole tee peal vahetada rongi, sest pool raudteed oli erastatud ühele firmale ja teine pool teisele ja kummalgi neil oli erinevate vedajatega lepingud ja nende liikumiste ajakavad ei olnud omavahel sünkroniseeritud.

Inglise rongiliiklus on kurikuulsalt halb just peamiselt selle tõttu, et kunagi võeti vastu totter otsus see kõik jupikaupa erastada. Kreeka majandus muutuvat hoobilt paremaks, kui kõik riigiettevõtted erastada, huvitav küll kuidas?

Inimene on õnnelik siis, kui ta on oma eluaseme omanik? Et saab valida ka oma korteri tolmulesti liikide järgi või? Pikalt üritati meile erinevate vahenditega selgeks teha, et üürikorteris elada on ebaväärikas, et tõeline inimene, et mitte öelda eestlane, on OMANIK.

Selle asemel, et turgutada pigem üüriturgu ning soosida erinevate meetmetega normaalsete hindadega üürituru tekkimist, kus inimene saaks vastavalt oma võimalustele ja nende muutustele reageerides elamispinda vahetada, promoveeriti eraomandit kui ainumõeldavat elamispinna saamise võimalust.

Über-kasum pole tähtis

Olles lapsena Kadriorus harjunud majade vahel ja hoovides vabalt mängima, on mul praegu raske taluda seda mõttetut tarastamist ja neid elutuid tühje aiakesi.

Veel jaburamad on need rikaste getod, kes ennast turvafirmade abiga on täielikult sissesulgenud välismaailma kõikvõimalike pseudoohtude eest.

Raudtee mõte riigi jaoks – ja see oleme jätkuvalt meie, tema kodanikud – ei ole mitte tema efektiivsus, mille tagamisel on eraettevõtte paremus riigiettevõtte ees kõige suurem müüt, vaid teenuse kättesaadavus ja toimivus kodanike ehk siis terve ühiskonna jaoks. Me ei tahagi, et rongiliiklus, või praegu aktuaalne lennuliiklus või elektrimajandus oleks efektiivne äri, vaid me tahame, et see oleks meile kui riigi kodanikele tagatud, see peab olema jätkusuutlik, aga mitte ilmtingimata über-kasumlik. Ja me tahame, et ta oleks stabiilne, asuks väljaspool kapitalistlikku majanduse pankrotiohte. Nii nagu riigid peavad praegu erapanku rekapitaliseerima, peaksid nad ka halvasti juhitud ent eluliselt vajalikke eravõtteid rekapitaliseerima hakkama. Nii, et mis mõte on neid siis üldse ära müüa, kui need mingil hetkel tuleb niikuinii tagasi osta?

Minu meelest vajaksime hädasti avalikku debatti teemal, millised valdkonnad peaksid olema ja millised mitte eraomandis, mis asjad võiksid olla riigimonopol ja mis mitte. Aga see vaikselt ja hiilivalt toimiv avaliku sfääri erastamine, kus mittemingisugust avalikku arutelu ei toimu, on ohtlik tendents. Võib-olla arvab valitsus, et nii nagu riigikogu pole võimeline ESM-i analüüsima, pole avalikkus võimeline otsustama, et kas avalikud teenused peaksid olema avalikud teenused või, et kas riigimonopol on hea või halb, kuid nendes küsimustes on ka meil sõnaõigus. Me peame oma obsessioone seoses eraomandiga tublisti revideerima.

Anders Härm, kultuurikriitik