ANARI LILLEOJA: Vihmauss on putukas?

Selle asemel pakub HTM välja uue aine “inimene ja keskkond”, mille kaudu looduse õpetamine on aga väga küsitava kvaliteediga. Näiteks kuuluvad selle ainekava kohaselt putukate hulka ka vihmaussid!

On igati positiivne, et HTM soovib õppekavasid tänapäevastada, kuid keskkonnaministeerium ei saa kuidagi nõustuda kavatsusega asendada loodusõpetus esimese kooliastme õppekavas uue ainega. Laste algteadmisi ja oskusi vanemates klassides õpetatavate loodusteaduslike ainete – bioloogia, füüsika, geograafia, keemia – paremaks omandamiseks kujundatakse just esimese kooliastme loodusõpetuse kaudu. Seega tähendaks uue õppekava kinnitamine, et mõne aasta pärast jõuavad põhikooli õpilased, kelle algteadmised nimetatud ainetes on väärad või puuduvad sootuks.

Kogu problemaatika seisnebki eelkõige aine “inimene ja keskkond” kavas, milles esineb palju sisulisi puudusi. Vihmaussi näide on vaid üks paljudest. Kavandatavas õppekavas esineb lünki nii õppe-eesmärkides, sisus kui ka õpitulemustes. Ainekava on liialt inimesekeskne, keskendudes ülemäära ohtudele-hirmudele ja nende vältimisele, selle asemel et tutvustada lastele võimalusi, kuidas loodusega sõbraks saada ning kuidas käituda loodust säästvalt. Sellisel kujul ei aita kava kaasa tervikliku looduskäsitluse tekkimisele.

Ühte ainekavasse on püütud kokku liita loodus- ja sotsiaalvaldkond. Selline vägivaldne leibade ühte kappi panemine jätab tahes-tahtmata ühe osapoole kaotajaks, käesoleval juhul loodusõpetuse.

Spetsialiste ei kuulata

Oleks igati loomulik, et õppeaine kompetentse sisu tagamiseks arvestataks ainekavade koostamisel oma ala ekspertide arvamust. Tundub, et põhimõtteliselt on sellega nõus ka HTM, sest miks muidu on haridus- ja teadusminister oma 2004. aasta 6. aprilli käskkirjaga loonud keskkonnahariduse edendamise töörühma, mille eesotsas on Eesti looduseuurijate seltsi ase-president ja teaduste akadeemia looduskaitse komisjoni liige Ivar Puura. See töörühm, mille koosseisu on au kuuluda ka keskkonnaministeeriumi keskkonnahariduse bürool, on teinud haridusministrile loodusõpetuse kui aine kaotamise kohta viimase paari aasta jooksul hulgaliselt pöördumisi ja ettepanekuid. Teadaolevalt on samal põhjusel kriitiliste kirjadega HTM-i poole pöördunud ka Eesti teaduste akadeemia president, mitmed ülikoolid, Eesti bioloogiaõpetajate ühing, loodusmuuseumid jpt organisatsioonid. Kahjuks pole neile pöördumistele erilist tähelepanu osutatud.

Loodusainete tähtsust, mis on teadmistepõhise ühiskonna arengu võtmeks, rõhutas 5. jaanuaril toimunud haridusfoorumil ka president Toomas Hendrik Ilves. Samal foorumil tähtsustas süvauuringute vajadust ning neist lähtuvaid läbimõeldud otsuseid haridus- ja teadusministergi.

Saatuse irooniana on mitmetes õppekava loodusaineid puudutavates otsustes teaduspõhist lähenemist aga ignoreeritud. Üheks selliseks on 2003. aastal läbi viidud rahvusvaheline võrdlusuuring TIMSS (Trends in Mathematics and Science Studies), milles selgus, et Eesti 8. klassi tase kuulub Euroopas esikolmikusse ja maailmas esiküm-nesse – seda paljuski tänu 1996. ja 2002. aasta õppekavadele, mille järgi loodusõpetus algab 1. klassist.

Uue õppekava kohaselt õpib õpilane “väärtustama perekonda, sõpru, kodu, kodupaika, kodumaad”. Aga kuhu jääb siis keskkonna väärtustamise õpetamine?

Konstruktiivseks lahendiks on mitte kiirustada nn korrastatud õppekava vastuvõtmisega, vaid tellida sellele ekspertiis Eesti õpetajate ühendustelt ja teadlastelt, vajadusel aga ka rahvusvahelistelt ekspertidelt. Väärikas riigis on keerukate küsimuste puhul tavaliselt nii toimitud.