ALLAN PUUR: Põhjamaine viis: tagasipilk Eesti perearengule

Kuigi kroonikaveergudele kanduva konkreetse sündmusteahela puudumine asetab sellised arengud ajalookirjutuse keskmest väljapoole, väärivad need rahva elukorraldust süvitsi mõjutanuna kindlasti omaette käsitlusi.

Demograafiline piiririik

Tõusujoones edeneva moderniseerumise taustal ilmutasid pereprotsessid 20. sajandi algupoolel pigem alalhoidlikkust. Eesti peremoodustus järgis mudelit, mida rahvastikuteaduses tuntakse (Lääne-)Euroopa abiellumustüübina. Nähtuse algus ulatub paarsada aastat varasemasse aega ning geograafiliselt hõlmas see Peterburist Triestini kulgevast mõttelisest joonest ehk Hajnali piirist – mõiste teaduskäibesse toonud ungari päritolu Briti demograafi järgi – lääne pool elavaid rahvaid.

Kvantitatiivselt märkis Euroopa abiellumustüübi teket kaks omavahel seotud suundumust. Esiteks abiellumisea märgatav tõus, naistel keskeltläbi 24.–25., meestel 27.–28. eluaastani. Teiseks tunnusjooneks oli abielusuhetest kõrvalejääva rahvastikuosa kasv seniselt ühelt-kahelt protsendilt vähemalt kümnendikuni. Heldur Palli uuringud Karuse ja Otepää ainesel näitavad nende joonte juurdumist siinmail hiljemalt 18. sajandi keskpaigas. Möödunud sajandist rääkides tasub tähele panna, et pärast Ingerimaa ümberrahvastamist sai Euroopa abiellumustüübi idapiiriks Eesti ning õigem oleks paigutada Hajnali piiri põhjapoolne alguspunkt Narva jõele.

Olnuks tegu vaid arvnäitaja võnkega, vääriks Euroopa abiellumustüüp vaevalt tähelepanu. Ajaloodemograafiline uurimistöö on aga osutanud, et abiellumismustri teisenemisel oli sellest puudutatud ühiskondadele sügavam tähendus, kui esmapilgul võiks arvata. Suures plaanis aitas uus abiellumustüüp kaasa üksikisiku rolli ja eneseteadvuse tõusule. Seda seost rõhutatakse iseäranis Lääne- ja Põhja-Euroopa puhul, kus hulk noori mehi ja naisi leidis enne abiellumist rakendust teenijate või sulastena. Abiellumisea tõus pikendas kõnealust elufaasi ning kasvatas vastava rühma umbes kümnendikuni rahvast, kultiveerides toimetulekut väljaspool perekonnaringi.

Samuti seadis uus korraldus abiellumise eeltingimuseks teatava materiaalse positsiooni, mis stimuleeris säästmist ja toetas kokkuvõttes majanduskasvu kiirenemist. Kõige selle kõrval muutis abiellujate vanuse tõus ka abieluinstitutsiooni ennast, suunates seda partnerlussuhte poole, eemale mudelist, kus paaripanek võeti sageli ette esimesel võimalusel ning asjaosaliste eelistused eriti küsimuseks ei tõusnud. Teaduslikult teeb nähtuse intrigeerivaks tõik, et abiellumustüübi kujunemisel pole kuigivõrd pistmist moderniseerumise harjumuspäraste korrelaatidega – linnastumine, tööstuslik pööre jms. Näiteks Eestis langes selle kinnistumine pärisorjuse kõrgaega.

Abielubuum ilma beebibuumita

Euroopa abiellumustüüp püsis põhijoontes Teise maailmasõjani. Kui sõdinud riikide elukorraldus hakkas 1950-ndate algul normaalsele rajale tagasi jõudma, ilmnes ootamatult, et mitusada aastat püsinud abiellumusmudel on hajumas. Mudeli põhijooni teades pole toimunud pöörde suunda muidugi raske ära arvata: selleks oli abiellumisea kiire langus, abiellumuskordajate tõus ja abielusuhetest kõrvalejääva rahvastikuosa ahenemine. Kontrast eelnenuga oli piisav, et kuulutada uue ajajärgu saabumist ning tituleerida see abielubuumiks. Muutus ise ei piirdunud abiellumusega, vaid haaras rahvastikutaastet tervikuna. Keskendusega sündimusele tuntaksegi ajastut enam beebibuumina, mille sisuks polnud üksnes sündimustaseme tõus, vaid ka lastetusmäära mitmekordne alanemine ning lastesaamise koondumine 20. eluaastate algupoolde. Abiellumuse ja sündimusega võrreldes tegi veelgi ulatuslikuma noorenemise läbi seksuaalsus, nihkudes varasemaks mis tahes muudest täiseastumise “riitustest” ja omandades selge iseväärtuse. Laiemalt tuntakse seda protsessi seksuaalrevolutsioonina, mille kõrgpunkt langes 1960-ndatesse.

Enamikku neist suundumustest jagas ka Eesti, kuigi statistika Stalini poolt riigisaladuseks kuulutamise ja demograafia põlu-

aluste distsipliinide hulka arvamise tõttu leidis see kinnitust hiljem. Tähelepanuväärseks kõrvalekaldeks teiste Hajnali piirist läänes asunud rahvastega võrreldes jääb Eesti puhul – muide, koos saatusekaaslase Lätiga – beebibuumile iseloomuliku sündimustõusu puudumine. Selle tagajärjel püsis sündimus Eestimaal 1960-ndate lõpuni allpool taastetaset, olles üsnagi tõenäoliselt terve maailma madalaim. Anomaalia põhjusi tasub küllap otsida siinmail valitsenud oludest.

Konvergents ja uus lahkmejoon

Demograafilisel maastikul tähendas ajaloolise abiellumustüübi kadu ühtlasi kauaaegse lahkmejoone ähmastumist. Ühtlustumine tipnes 1970-ndate alul, mil peremoodustuse erisused kahanesid Euroopas seninähtamatult väikeseks.

Konvergents osutus siiski üürikeseks, tehes ruumi uuele suundumusele. See sai alguse Rootsist ja Taanist, kus abiellumus ja sündimus pöördusid pärast 1960-ndate keskpaika langusele ja hakkasid taas hilisemasse vanusesse nihkuma. Nagu paar aastakümmet varem, paistis muutus taas silma järskusega: abiellumusnäitajad näiteks langesid seitsme-kaheksa aastaga kaks korda. Peagi levis uus trend Lääne-Euroopasse ja ületas 1970-ndate lõpul Alpid. Selleks ajaks oli ka selgunud, et madal abiellumus ei tähenda tingimata peresuhete, vaid kooselu vormilise registreerituse puudumist. Vähemalt Põhjamaades ja mitmel pool Lääne-Euroopas hõivas vabaabielu registreeritud abieluga üsna sarnase positsiooni. Pikemal teel oli astutud veel üks samm abielu, seksuaalsuse ja reproduktsiooni üksteisest lahtiharutamise teel.

Ainsa erandina ei paistnud need suundumused kanduvat kommunismi mõjusfääri. Süvenev kontrast leidis väljenduse demograafilises lahkmes piki külma sõja rindejoont, milles nähti Hajnali piiri uut vastet. Too vaade leidis poolehoidu veel 1990-ndate keskpaigas, hiljem on uute andmestike käibessejõudmine osutanud selle pealiskaudsusele. Olulise panuse andis seejuures nende Hajnali piirist lääne pool elavate rahvaste kogemus, kes jäid sõja lõpul raudse eesriide taha.

Varjujäänud vormimuutus

Eestis avanes võimalus pereprotsesside tänapäevaseks käsitluseks pere- ja sündimusuuringu kaudu, mille raames koguti esmakordselt representatiivne sündmuslooline teave 20. sajandi põlvkondade kohta. ÜRO koordinatsiooni all osales programmi esimeses ringis 24 riiki, mis lisab uuringule mastaapse võrdlusperspektiivi.

Tulemused osutavad, et peremoodustus hakkas Eesti põlisrahvastikus teisenema üsna samal ajal kui moodsate perevormide emamaal Rootsis. Murdepunkt saabus 1950-ndate sünnipõlvkondades, kus enne abielu registreerimist kooselu alustamine ületas esmakordselt traditsioonilist malli: kooselu algus üheaegselt abiellumisega. Järgnev meenutab spordikeeles kiiret lõppmängu, sest juba 10-15 aastat hiljem sündinute jaoks oli otseabielu pigem erandlik nähtus. Teadvustust väärib, et jutuks olev teisenemine toimus veel Vene ajal, ilma et sellest meedias ega vist ka seltskonnas oleks räägitud. Seda illustreerib joonis, mis võrdleb käitumismustreid põlvkondades, kelle pereelu algus langeb 1980-ndatesse.

Kui lähtuda de facto kooseludest, mitte registreerimispõhisest abielustatistikast, siis langeb ära ka argument, nagu oleks kooselu ajastus püsinud raudeesriide taga põhimõtteliselt noorem. Pere- ja sündimusuuringu andmeil Eestit ja Rootsit kõrvutades piirdub esmaskooselu mediaanvanuse vahe põlvkonniti mõne kuu, mitte aastatega. Küll oli aga erinev vabaabielu kestus, mis jäi Eestis üsna lühikeseks. Seda tuleb seletada institutsiooniliste teguritega, näiteks eluasemejaotusega, kus korterijärjekorda pääsemiseks oli nõutav kooselu registreeritus. Üldisemas võtmes soosis varast abiellumist elutee reglementeeritus ja valikuvõimaluste piiratus.

Viimane pööre

Paar kümnendit varjatult toiminud suundumust pärssinud mehhanismi äkiline äralangemine on võti, mõistmaks vabaabielu jõulist esilekerkimist Eestis 1990-ndatel. Analüütilises vaates ei seisne selle perearengu (seni) viimase pöörde tuum vabaabielu leviku laienemises, mis oli aset leidnud juba varem, vaid asjaomase etapi pikenemises, kuhu on paljus ümber paiknenud ka laste sünd.

Pöörde tulemusena kuulub Eesti praegu uute perevormide leviku poolest Euroopa juhtriikide hulka. Euroopa rahvastikukomitee värskeima aastaraamatu kohaselt sünnib Euroopas väljaspool registreeritud abielu kõige enam lapsi Islandil (64%).

Eesti põlisrahvastik hoiab aga enam kui 60 protsendiga teist kohta, pisut eespool rootslastest, taanlastest, norralastest ja lätlastest. Seega võib antud vallas copywriter’ilt laenatud fraasi “Nordic with a Twist” muigeta tarvitada. Edasimõtlemiseks võiks aga jääda statistiliste faktide tähendus. Näiteks, millel õieti põhineb kirjeldatud, Baltoskandia ruumi läbiv sarnasus? Või see, kas sel sarnasusel on järelmid Eesti rahvastiku- ja sotsiaalpoliitika valikutele ning kuivõrd lansseeritud mudelid seda arvestavad.

Artikkel põhineb 19. juunil X Eesti moodsa ajaloo konverentsil ”Revolutsioonid ja Eesti” peetud ettekandel.