ALLAN PÄLL: Läbimõtlematu koolireform
(57)Haridusministeerium on tulnud välja ideega lahutada gümnaasiumid ja põhikoolid. Iseenesest on see kava tervitatav – väheneb ju Eesti õpilaste arv kiirelt ning gümnaasiumiastmes on koolidel juba praegu väga erinev tase.
Kuid põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine on positiivne vaid juhul, kui suudetakse tõesti tagada kõigi õpilaste võrdsed või-malused haridust omandada.
Haridussüsteem peab tagama kõigile lastele võimaluse oma võimed maksimaalselt välja arendada. Võrdne ligipääs haridusele on ühiskonna jaoks sama oluline kvaliteedi näitaja kui heade õppevahendite olemasolu. Haridusministeeriumi kava suurim puudus ongi see, et võrdse ligipääsu tagamine pole piisavalt läbi mõeldud. Kui tulevikus gümnaasiumita jäävad omavalitsused ei suuda toetada õpilaste koolis käimisega seotud sõidu- ja elamiskulusid, jääb veel suurem hulk andekaid noori haridusest lihtsalt kõrvale.
Kes langetab noore haridusvalikud?
Olukorras, kus õpilastel tuleb koolis käimiseks sõita teise omavalitsusse, väheneb gümnaasiumisse pürgijate arv märgatavalt. Võin arvata, et sellise käitumise põhjused on sotsiaal-majanduslikud: vaesematel peredel käib laste kooli saatmine lihtsalt üle jõu.
Kuna Eesti kõrgkoolides õpivad praegugi valdavalt 30 „edukama” gümnaasiumi vilistlased, tähendab suurtesse keskustesse koonduv gümnaasiumivõrk seda, et maakohtades elavad noored jäävad eemale ka kõrgharidusest.
Arvukad uuringud, sealhulgas OECD ülevaateraport, hoiatavad Eestit selekteeriva haridussüsteemi negatiivse mõju eest. Senine kogemus on näidanud, et mida varem sundida noori valima üldteadmiste ja kutseoskuste vahel (seega güm-naasiumi või kutsekooli vahel), seda ebavõrdsemaks muutub nii kõrgharidus kui ka ühiskond tervikuna.
Riikides, kus õpilaste tulemused erinevad kooliti palju, ent kooli lõikes on ühtlased (eksisteerivad nn tugevad ja nõrgad koolid), on kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga noored kõrgkoolides alaesindatud. Tänapäeval kuuluvad selliste riikide hulka nii Tšehhi, Rumeenia ja Slovakkia kui ka Saksamaa.
Eestis on probleemiks kutsehariduse kehv maine ja gümnaasiumide liiga erinev tase. Nii võibki öelda, et keskmine Eesti tudeng on pigem kõrgharidusega vanemate laps, kes on õppinud mõne suurema keskuse gümnaasiumis. Kehvema sotsiaal-majandusliku taustaga peredest pärit noored valivad seevastu kutsehariduse – üldhariduse omandamine on nende jaoks liialt kallis.
Õpilaste haridusteed ei mõ-juta pelgalt nende enda soovid ja võimekus, vaid ka vanemate suunamine, mis enamasti ei pruugi olla kuigi teadlik. See-tõttu on oluline, et me tagaksime Põhjamaadega sarnase ühtlase teise astme hariduse ega soodustaks koolidevahelist konkurentsi.
Õpilaskodud ja sõidukulud
Enamik Eesti üldhariduskoole on munitsipaalomandis ja see-tõttu ei ole reform ilma riigi suurema sekkumiseta võimalik. Kui valitsus kirjutab ette, kuidas kohalikud omavalitsused peavad reformi tingimusi täitma, hakkab õpilaste heaolu takistama omavalitsusjuhtide vaheline populistlik kemplemine, mis keskusse jääb gümnaasium ja mis valla noored peavad hakkama kaugemal koolis käima. Milline vald soovikski, et õpilaste sõidukulusid hüvitataks just tema rahakotist?
Kui riikliku haridusreformi eesmärk on tagada igale õpilasele just temale õige ja teadlik eri-alavalik, siis miks ei võiks riik, kes nii või teisiti teise astme haridust suures osas ise rahastab, ka sotsiaalsete garantiide tagamise enda peale võtta? Õpilase haridusteelt tuleb ju eemaldada kõik majanduslikku laadi takistused.
Koolist kaugel elavatele gümnasistidele võiks kaaluda sarnaselt praeguste kutseõpilastega riiklike õppetoetuste maksmist ja seda just vajaduse põhjal. See tagaks toetuse neile, kelle vanematel vastavad võimalused puuduvad. Samuti on oluline õpilaskodude olemasolu ja sõidukulude hüvitamine, sest leibkonnast eemal elavad liikmed vajavad ka peavarju, olgugi et nad perekonnale lisatulu ei teeni.
Gümnaasium vaid rikastele?
13% Eesti gümnaasiumidest võimaldab õpilastel ööbida õpilaskodus, kusjuures riiklikes koolides pakutakse seda võimalust pea kõikjal ja munitsipaalkoolides järelikult vähem. On kaheldav, kas sotsiaalsete garantiide süsteemi loomine ja ülalpidamine on kõigile omavalitsustele jõukohane.
Kui me just ei soovi haridussüsteemi, kus vaeste perede kasvandikud valivad kutsekooli, sest sealseid õpinguid toetab riik, ja rikaste lapsed käivad gümnaasiumis, mida suudavad ülal pidada ainult rikkad omavalitsused, tundub selline samm regionaalpoliitiliselt jätkusuutmatuna.
Eesti Koostöö Kogu eestvedamisel kujundatud visioon „Eesti haridus 2018” rõhutab põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamise vajalikkust ning märgib, et luua tuleb ühtne teise tasandi koolivõrk. Mida ühtlasemalt korraldame haridussüsteemi, seda turvalisemaks kujundame enda ümber oleva elukeskkonna. Kuna ühiskonna suur eba-võrdsus soodustab hoolimatust ja vägivalda, ei tohiks me teha ühtki sammu, mis süvendaks ebavõrdsust hariduses.
Kahjuks jääb praeguse haridusreformi plaanimisel vajaka suure pildi nägemise võimest. Kui valitsus kiirustab põhikoolide ja gümnaasiumide eraldamisel nii, et ei näe ette täiendavaid eraldisi õpilaskodude rajamiseks ja haldamiseks ning transpordi korraldamiseks ja hüvitamiseks, siis võime julgelt arvestada, et veel rohkem vaimselt võimekaid noori jääb haridusest kõrvale. See oleks kiirtee arengumaa staatusesse.
Küsimus on selles, kas valitsus on võimeline tegema ka raskel ajal jätkusuutlikke ja pika-ajalise perspektiiviga otsuseid, sest kuna haridussüsteem ei ole plastiline, võivad selles toimuvad muudatused avalduda ühiskonnas alles aastakümneid hiljem.



























