ALAN RILEY: meid ootab tõsine gaasipuudus

Krister Paris uuris Briti majandus- ja õiguseksperdilt dr Alan Rileylt, kas Kremli suva järgi käivatest gaasi- ja naftakatkestustest kujunebki Euroopa homne päev. Paraku tundub, et relv võib hakata toimima ka Moskva tahtest sõltumatult.

•• Kreml tundub kasutavat Gazpromi mõnuga oma energiarelvana. Kui tugevaks saab seda gaasirusikat pidada?

Venelaste gaasiturg on suletud, konkurentsivõimetu, kunstlikult madalate hindadega, väheste välisinvesteeringutega. Seda tüüpi turg variseb kokku ning ei Putin ega Gazprom saa seda ignoreerida. Tagajärjena ootab meid gaasivarude puudujääk, mis võib olla väga tõsine.

•• Nii et gaasimonopoli võimurelvana kasutades õõnestab Kreml oma suutlikkust teha seda tulevikus?

Venemaad võib iseloomustada kui energia-supervõimu, kellel jääb samal ajal energiast kõvasti puudu. See on supervõimule õige halb seisund. Relva juhitakse kui riiklikku gaasisüsteemi, mis lihtsalt ei toimi ning annab viimaks teed alternatiivsetele kütustele. Usun, et ebakõlad levivad üle kogu süsteemi, sundides seda viimaks kokku varisema.

•• Mida teha Euroopas? Gaasituru võib ju liberaliseerida, kuid torud on seal, kus nad on, samuti kui gaaski.

Liberaliseerimisel on kaks tahku. Üks on õiguslik, teine aga füüsiliste ühenduslülide ehitamine. Osa neist on juba olemas, osa mitte. Balti riikidel oleks vaja vedada endale ühendustoru Poolast. See on ilmselgelt üks võimalik lahendus. Ja tänu ees ootavale gaasipuudujäägile on selle rajamine vägagi võimalik. Baltimaadel oleks puudujäägist lähtuva ohu tõttu selleks tugev argument.

Osa raha selleks peaks tulema ka euroliidust. Riigipoolset toetust läheb vaja nii reeglite paikapanekuks kui võib-olla ka finantseerimiseks.

•• Mõnigi riik, näiteks Poola, käsitab gaasikatkestusi kui julgeolekuriski ning soovib luua midagi energia-NATO-laadset. Oleks see tõhus?

Tegelikkuses teeks palju rohkem ära turu liberaliseerimine – nii õiguslik kui ka füüsiline. See muudaks Venemaal jõuvõtete kasutamise palju raskemaks. Kuidas nad saaksid ilmaski gaasi kinni keerata? Nad lihtsalt tõukaksid endast eemale kliendid, kellele siis annavad gaasi juba teised.

Küsiksin poolakatelt: kas me tõesti vajame energia-NATO-t? See läheks natuke liiga kaugele. Võimalik, et tuleks vastu võtta eurodirektiiv, mis nõuaks liikmesmaadelt märkimisväärsete gaasihoidlate rajamist. Või siis ehitada koguni üleeuroopalisi gaasihoidlaid. Sellest võiks piisata.

•• Gazpromil näib olevat liberaliseeritud gaasiturust oma arusaam: osta kokku Euroopa jaotusfirmasid. Nii võime saavutada soovitule hoopis vastupidise tulemuse.

Ma arvan, et siin näeme paljuski lihtsalt poliitikamängu. Arvestage, et Gazpromil on juba praegu 65 miljardit dollarit võlgu. Praegu peaks ta arendama välja ·tokmani, Jamali ja Sahhalin-2 ning nüüd võtab ta British Petroleumilt ära ka Kovõkta välja. Lisaks ehitab ta Põhjahoovuse gaasijuhet. Isegi kõigi kõrgetelt gaasihindadelt taskusse pandavate summade taustal on see põrgulikult raske eesmärk. Pealegi sõlmis ta lepingu Türkmenistaniga, et renoveerida kogu Kesk-Aasia torujuhtmete süsteem.

Ja nüüd peaks Gazprom ostma ka Euroopa varustusfirmasid! On lahtine, kui kaugele ta minna saab. Oma rolli mängib kindlasti Venemaa hirmutamistaktika: venelased on väga võimsad jne. Aga kui palju nad on võimelised veel investeerima? Venelastele võiks esitada hea küsimuse: kus on raha?

•• Meie jaoks oleks tarnete katkemine kahtlemata ebameeldiv võimalus. Mida saaksime ise ette võtta?

Üks võimalus oleks gaasituru liberaliseerimine. Teine oleks ühendada Balti riigid Poolaga. Kolmas oleks gaasi ladustamine. Seda soovitab ka rahvusvaheline energiaagentuur. Gaasihoidlad 120 päeva varudega, mis aitaksid üle elada talve ning annaksid hingamisruumi.

Kuid on veel poliitiline aspekt. Kui Venemaal tekib gaasist puudujääk – sellele vaatamata, et maapõu on seda täis –, võib see anda ka Venemaa enda valijatele tugeva poliitilise signaali.

•• Räägite puudujäägist ja alainvesteeritusest. Kuidas siis Gazprom Läänemerre gaasijuhet ehitab?

Tõepoolest pole selge, kust kogu see gaas tulema hakkab. Juhe peaks kandma enam kui 50 miljardit kuupmeetrit gaasi. Nad on aga suutnud leida ühelt Siberi väljalt selle jaoks vaid umbes pool. Ja nad ei oska öelda, kust peaks tulema ülejäänu. Seda enne, kui me saame rääkida Venemaa raskustest enda gaasiga varustamisel.

Tegelikult võib juhtuda, et Põhjahoovuse üks funktsioone saab olema gaasi pumpamine Venemaale, kui see neil endal otsa lõpeb.

•• Kui tõsiselt tasub võtta sellekevadisi jutte gaasi-OPEC-i rajamisest?

See on soovmõtlemine. Üks põhjus peitub gaasi olemuses. Praegu puudub gaasile rahvusvaheline turg. Probleem on selles, et kogu maailma kõige väärtuslikum gaasiturg on Euroopa Liidu oma. Paljudel suurtel gaasitootjatel nagu Kataril on maailmaturul väga väike osakaal, mida nad tahaksid rõõmuga suurendada.

Kui vaadata päris OPEC-it, siis see toimib üksnes seetõttu, et nafta pole asendatav kütus. Gaas on. Kui luua gaasi-OPEC, siis vastavad tarbijad: hea küll, me ei kasuta gaasi. Nad proovivad pigem tuumakütust, rohelisi energiaallikaid, sütt. Seega ei tee gaasi-OPEC-i rajajad muud, kui peletavad lihtsalt eemale oma potentsiaalsed kliendid.

•• Praegu sõltub Euroopa gaasist üha enam. Teie stsenaariumi kohaselt seisame peagi silmitsi Venemaa gaasipuudusega. Oleme me siis teoreetiliselt võimelised oma vajadusi rahuldama?

Meil on võimalik kasutada tuumakütust ning taastuvaid energiaallikaid: päikest, laineid. Ja sütt! Euroopas jagub sütt kolmesajaks aastaks. Muidugi tekib selle kasutamisel probleeme CO2 emissiooniga. Aga näiteks ameeriklased on pannud palju raha ja energiat puhta söe tehnoloogiatesse. Võime jõuda olukorrani, kus süsi on roheline kütus.

Teine võimalus – eriti Balti riikide jaoks – on teie väga väike rahvastikutihedus. Miks mitte kasutada biokütuseid? Kardan, et me oleme lihtsalt takerdunud fossiilkütustel põhinevasse mõtlemisse.

•• Esialgu pole meil siiski kuigi palju alternatiivseid allikaid. Kuidas saame puudujäägi katta, kui näiteks järgmisel aastal Vene gaasi enam ei tule?

See on raske. Järgmine aasta pole veel midagi, kuid 2010. aastat peetakse juba väga kriitiliseks. Ent siiski on asju, mida saame teha. Üks on seesama kiire turu liberaliseerimine. Teiseks peame vaatama, kes EL-i liikmesmaadest on haavatavad. Ja siin tõusevad selgelt esile Balti riigid, kes elavad otsekui gaasisaarel. Kas neil on paigas füüsiline ühendus gaasijuhtmetega? On neil piisavalt ladustamisvõimsust?

•• On ka teie jutule vastupidiseid ideid. Gazpromi esimees Aleksei Miller näiteks mainis, et gaasi infrastruktuuri liberaliseerimine on üks rumalamaid ideid, mida ta kunagi on kuulnud…

Muidugi – Gazpromi vaatenurgast! (Naerab pikalt.) Selles väljendub ehe sovetimentaliteet.

••Nii et enne pole sealt midagi oodata, kui gaasipuudus muutub silmaga nähtavaks?

Jah. Ilmselt ei pane venelased suurt tähele, kui neil näiteks valimised ära jäävad. Aga nad märkavad kindlasti seda, kui neil pole gaasi ja elektrit. Kui ikkagi nii võimsal energiagigandil nagu Venemaa tuleb energiast puudu – see võiks öelda midagi sealsetele inimestele.

•• Venemaalt tuleb ka teistsuguseid signaale: kui Euroopa ei taha meie reeglite järgi mängida, suuname oma gaasi hoopis Hiinasse…

See on päris naljakas. Kui vaadata torujuhtmete kaarti, siis näeme, et kõik torud suunduvad läände. Hiinasse juhtme ehitamine maksaks miljardeid dollareid. Probleem on aga selles, et isegi kui Hiinasse välja jõuda, tuleb ehitada veel toru Põhja-Hiinast rannikule. Ning siis peaks see gaas olema Hiina turul konkurentsivõimeline.

Hiinlastel on odavat kivisütt. Nad ehitavad sisuliselt igal nädalal uue söejaama. Ja kogu sinna saabunud ning miljardeid maksma läinud Vene gaas peaks suutma kõige sellega võistelda! Eriti kui Hiinas on sarnaselt Venemaaga kodumaisele gaasile fikseeritud odavad hinnad.

Praegu näiteks on hiinlastel üksteist gaasielektrijaama. Ent kuus neist on tänavu välja lülitatud, sest gaas on liiga kallis.

See on lihtsalt nali. Veel üks osa Venemaa mängust: “Kui teie ei osta gaasi, lülitume ümber Hiinale!” Jaa, muidugi!

•• Aga milleks nad siis niiviisi mängivad – ähvardavad ehitada mõttetuid torusid, sulgevad gaasivarusid?

Nad lihtsalt ei suuda praegu veel mõista, et neid ei võeta ühel hetkel enam usaldusväärsete partneritena ning neisse hakatakse suhtuma sügava kahtlusega.

Dr Alan Rileyt peetakse üheks Briti juhtivaks konkurentsiseaduste asjatundjaks. Oma uurimistöödes on ta käsitlenud Euroopa Liidu monopolismivastaseid algatusi ja rahvusvaheliste kartellide mõju euroliidu seadustikule ning nõustanud valitsusväliseid organisatsioone suurte jaekaubanduskettide käitumise muutmisel. Tema analüüsid ilmuvad regulaarselt Wall Street Journalis.