Aidi Vallik: Kui kohtuvad teadus ja poliitika

Asi ei ole muidugi selles, et oleksin põhimõtteliselt igasuguse muutmise ja reformimise vastane, seda küll mitte - kuigi pärast viimast kahtkümmend aastat kipub mõnikord midagi peapööritusesarnast peale tulema küll. Lihtsalt mul on üsna kindel isiklik veendumus sellest, kuidas ja mismoodi ideaalis tuleks langetada otsuseid, mis määravad tuhandete inimeste elukorralduse, olme, tervishoiu, sotsiaalsed teenused, hariduse, keskkonna ja muu sellise.

See minu isiklik veendumus, kuidas asjad käima peaksid, võib tegelikult olla suhteliselt eluvõõras, sest see rajaneb peamiselt igasugusel loetud ühiskonnateaduslikul materjalil, mõnel teadusartiklil, ühel, teisel või kolmandal juhuslikul selleteemalisel raamatul.

Olgu sellega, kuidas on, mina olen selle kõige põhjal harjunud mõtlema, et kaugeleulatuvad, paljusid inimesi puudutavad otsused põhinevad eelkõige teadusliku põhjalikkusega läbiviidud uuringutel, analüüsil ja neist lähtuvatel prognoosidel. Ja sellest tulenevalt ma aina imestangi, kui valitsuse otsusega taas ja taas alustatakse mingit suurt ettevõtmist, ignoreerides vastava valdkonna autoriteetsete spetsialistide protestihääli.

Küllap ongi tegelik elu ideaalist alati pigem lahknev ja musta ning valge vahel on mitmes varjundis hall ala. Kuid see ei tee siiski musta valgeks või valget mustaks - vastavalt parasjagu läbisurutavale poliitilisele tahtele. Olen viimase kümne aasta jooksul kordi ja kordi näinud, kuidas just poliitiline tahe on anastanud selle koha, mis peaks kuuluma põhjalikule eelanalüüsile, väljaselgitamisele, kas on vaja, milleks on vaja, mida on vaja, kuidas on vaja.

Nii on valminud seadused, millega tahetakse tagada valimislubadust, nii on algatatud reforme hariduses, päästeteenistuses, muuseumides jne jne. Neid kõiki on saatnud erialaspetsialistide kriitika, mis mingil perioodil kaigub hädahüüetena läbi ajakirjanduse, et seejärel unustusse vajuda. Ning nii saabki järjest valdavamaks tunne, et meie elu ei juhi enam tervemõistuslikkus, ettenägelikkus ega teadmised, vaid ainult poliitiline tahe.

Teadlane valimislubaduse teel risuks ees

Asi ei ole ju selles, et meil poleks heal tasemel teadustööd neis valdkondades, mis reformimise, optimeerimise ja tõhustamise lindile laotakse. Meil on maailmatasemel ettevalmistusega teadlased, ainult selle või tolle asja uurimisele keskendunud teadusinstituudid ülikoolide juures. Meil on isegi ulmelise kõlaga Tuleviku-uuringute instituut, mille asutamise üheks lähtekohaks 1992. aastal oligi olla riigivalitsemisel abiandvaks ja nõustavaks teadusasutuseks, analüüsides erinevaid võimalikke tegevuskavu ja luues tulevikku kanduvate tagajärgede prognoose. Viimasel kümnel aastal on selle asutuse potentsiaal aga ilmselt alakasutatud ja alaväärtustatud, instituut ise on taandatud Tallinna Ülikooli struktuuriüksuseks. Täpselt nii nagu meil pole enam Metsandusinstituuti iseseisva teadusasutusena. Sellised taandamised, liitmised ja ühendamised juba iseenesest näitavad alavääristavat poliitilist suhtumist meie riigi teadusesse ja sellele kasutusvõimalustesse.

Või on tegemist teadliku tasalülitamisega? Kui loeb poliitiline tahe, kui on vaja täita valimislubadust või koalitsioonilepet või saada kiiresti kätte mingi Euroopa raha, siis ei ole sinna vahele teadlasi risuks vaja. Äkki leiavad, et polegi nii hea mõte, või tõmbavad tagataskust välja mingid oma andmed ja uuringud, mida avalikkuse ees ignoreerida oleks valitsusel juba piinlikuvõitu. Pigem kohe algus sisse teha - mis vaja, see vaja - , moodustada valitud liikmeskonnaga komisjon, milles ka paar valitud ning õige meelsusega spetsialisti... Ning teiste, samas valdkonnas mõnikord pädevamategi spetsialide ja ekspertide arvamus ongi juba sumbumas ignorantsi alla või kustumas kibestumusse.

Hiljuti suri üks vana mees, eesti metsandusteadlane Elmar Kaar, kes oli viiskümmend aastat oma elust pühendanud Ida-Virumaa aherainemägede rekultiveerimise võimaluste uurimisele. Keda peeti kolleegide-kaasteadlaste ringis nende mägede suurimaks eksperdiks üldse. Kes aastakümneid oli tegelenud teemaga, kuidas haljastuse abil saaks minimeerida nende "tuhamägede" põhjustatavaid tervise- ja keskkonnakahjusid, hoida ära mägede sees toimuvaid süttimisi. Kes töötas välja meetodid, mille abil suudeti rajada kaitsev ja tõkestav haljastus äärmiselt taimevaenulikule leeliselisele pinnasele. Ja kes suri äkilisse südamerikkesse pool tundi pärast seda, kui sai teada keskkonnaministeeriumi ning ühe välisfirma koostöös neil aladel teostatavast koksimäe "sulgemise" projekti tulemustest: terve sealse raske vaeva ja aastakümnetega loodud haljastuse hävitamisest ning mäe sees tukkuva poolkoksi süttimisest.

Seda projekti oponeerisid algusest peale nii meie metsandus- kui keskkonnateadlased. Keskkonnaministeeriumil on aga siiski ette näidata uuringud, mille alusel seda projekti üldse ellu viima hakati. Mis sellest, et nende uuringute läbiviimiseks vajalik ning ühtlasi parim kompetents olnuks tõenäoliselt võtta siitsamast Eestist - eeluuringud telliti hoopis selleltsamalt välismaa firmalt, kes riigihanke võitnuna Ida-Virumaal seda projekti ka teostama asus. Oli see õigupoolest siis uuring või nii-öelda hinnapakkumine?

Teadus ulatub üle põlvkondade, üle kümnendite ja isegi sajandite. Teadus on pühendumus ja elutöö ja pikka aega kogutud põhjalikud teadmised. Poliitiline tahe aga kestab valimistest valimisteni, valitsusest valitsuseni. Poliitiline tahe ei näe kaugemaid perspektiive. Või ei taha näha. See pole ju oluline. Aga samas - see on ju oluline? Meie, inimeste jaoks on ju oluline, et meie lapselastegi elu puudutavad otsused oleksid tehtud põhjalikult, sõltumatute teadlaste abiga, analüüsitult, täie teadlikkusega tagajärgedest? Kas me õpime millalgi küsima ja nõudma, et meie poolt valitud juhid kaasaksid teadust oma otsuste ettevalmistamisse märksa rohkem kui seni, arvestaksid ekspertide kriitikatki? Ma igatahes tahaksin seda väga loota. Sest alles siis saab võimalikuks ka see, et poliitika ja teadus ükskord siiski võrdsete osapooltena meie riigi inimeste tuleviku üle otsustama hakkavad.

Artikkel avaldati algselt läänlase portaalis.