AHTO LOBJAKAS: Rahvusliku konservatiivsuse virtuaalne reaalsus

Pronkssõduriga avanes Eesti praeguse establishment’i jaoks kullasoon, seda nii äkitselt, et laiemalt tarbimiskõlbliku legitimeeriva aparatuuri loomisega tekib raskusi (mis seletab muu hulgas mäluinstituudi mõtte).

Jorge Luis Borges on öelnud, et iga kirjanik loob enda eelkäijad. Samamoodi loob iga võim enda ajaloo – kes küünilisemalt, kes vähem. Rahvuslik konservatism Eestis on võimu loodav fiktsioon, ajaloo ja mälu fabuleerimiskatse. (Võim on laiem mõiste kui valitsus ning lubab vihjata olulisele eristusele nende vahel , “kes võivad” ja “kes ei või”.)

Rahvuslikku konservatismi müüakse kui toimetulekut minevikuga. Tegelikkuses on Eestit viimase 60 aasta jooksul iseloomustanud märkimisväärne võimu järjepidevus. Praegu võimuladviku tipus olevad reformikommunistid said koolituse eelmise režiimi ajal. Nüüdseks on reformikommunistid erakonna- ja kohaliku võimu struktuurides oma käe järgi koolitanud järgmise põlvkonna.

Seda, et Eesti NSV ajalool on ikka kandev osa praeguse Eesti sotsiaalpsühholoogilises reaalsuses, ei tea keegi paremini kui praegune reformikommunistlik ladvik. Eesti senine edu rajanebki suuresti asjaolul, et eelmisel kümnendil vahetati ühiskonnakorda ilma platsi puhtaks tegemata.

Pronkssõduri süllelangemine

Praegu ähvardab aga majanduslangus ning Euroopa Liit pole toonud välispoliitilist stabiliseerumist. Vaja on leida kindlamaid poliitilise legitiimsuse allikaid. Pronkssõdur oli õnnelik juhus, mis on sada protsenti ära kasutatud. Sellele, et pronkssõduriefekti ei osatud ette näha, pole paremat tõendust kui asjaolu, et selle teisaldamisega oodati eelmise aastani.

Pronkssõduri süllelangemine lubas võimul eksproprieerida seni vähemusideoloogiana hingitsenud rahvusluse. Selle aate õigusjärgsed omanikud on nüüd võimu allüürnikud.

Ajaloost tuttavat maatriksit järgides üritab võim arendada mõõdukalt revolutsioonilise situatsiooni sarnast olukorda, rahvuslik-eksistentsiaalset piiramistunnet, taandamaks kodanikud kergemini juhitavaks massiks. Selleks luuakse virtuaalset reaalsust – ajalugu ja maailmapilti, mille valentse saab võim manipuleerida. Küsimus ei ole selles, et luuakse fiktsioone (seda teeb iga võim), vaid selles, millise enesestmõistetavusega on eelmisest ajastust pärit pragmaatikud enda omaks teinud rahvusliku ajaloo, vaevumata isegi traagelniite peitma.

Virtuaalse reaalsuse toimemehhanismi teine pool on välismaailma järkjärguline taandumine igapäevareaalsusest, tema kodeerimine väheseks arvuks lihtsalt manipuleeritavateks sümboliteks; ning kaudne, kuid tuntav võimupoolne ergutus neile, kes näitavad näpuga ülejäänud maailmale, otsides praeguste ja tulevaste kitsaskohtade süüdlasi. Kui maailm ei mõista, miks me oleme need, kes me oleme, siis on maailm ise selles süüdi. Meie vastutus maailma ees hämardub üha.

Riigi sees pakub rahvusluse laine katet nüüdisaja teravaima debati eest, mille fookuses on isikuvabadused ja võimupiirid. Eksistentsiaal-rahvuslik äng on vaidluse summutamiseks veel võimsam relv kui terrorihirm muus maailmas. Indiviidid, kodanikud on asendatavad, rahvus mitte.

Pole paremat näidet virtuaalse reaalsuse irreaalsusest, kui internetis pulbitsev immigratsioonihüsteeria, millesse võim – teades küll paremini – targu ei sekku. Immigrantide sissevool Eestisse lõppes paarkümmend aastat tagasi ning eestlaste osakaal rahvastikus on seejärel pidevalt tõusnud. Eesti sisserännupoliitika on üks restriktiivsemaid maailmas ning seetõttu ei puuduta kogu Euroopa multikultuursuse ja integratsioonidebatt meid tegelikult karvavõrdki – kuigi võiks, meie enda huvides, maailmale avatuse huvides.

Parafraseerides Foucault’d, hakkab Eesti muutuma ühiskonnaks, kus võim omab vastupanu, suunates seda väljapoole – ja on seega totaalne. Parafraseerides üht tuttavamat diskursust, võiks öelda, et püütakse luua olukorda, kus valitsevad klassid saavad ikka ja alamad klassid tahavad ikka.