AHTO LOBJAKAS: Eesti peab näitama tugevust

Aasta eest aprillis lasti auru välja, ajendiks pronkssõdur. Põhjused aga on hoopis sügavamal – kodakondsuses, keeles ja muus – ning pinge survekatlas pulbitseb edasi.

Teiseks pidasid Eesti-vastast nn kübersõda teismeeast vaevu välja jõudnud Eesti venelased oma magamistubadest. Eesti valitsus väidab, et sõda peeti Kremlist, aga tegelikult on tegemist ajastu vaimuks saanud asüm-meetrilise vastupanu veel ühe kohaliku ilminguga.

Asi on Eesti riigi PR-i ehk mainekujunduse vaatepunktist eriti piinlik seetõttu, et meile tehakse bridžimõistete järgi väljendudes ära n-ö oma tihidest. Laulva revolutsiooni lapsed ähvardab ära süüa järgmine revolutsioon – elad revolutsioonist, sured revolutsioonist, kui parafraseerida vana kõnekäändu – ning sama loogikaga hakkab e-riik langema e-mõõga otsa.

Küsimus ei ole selles, kuivõrd tõepärane on ülaltoodud kujutluspilt. Küsimus ei ole ka selles, kuivõrd laialt on see kujutluspilt levinud. Iga peegel, ükskõik kui kõver, ütleb midagi tema ees seisja kohta.

Puudub strateegia

Küsimus on selles, et viimased nädalad on – küll veel suhteliselt tagasihoidlikult, kuid halastamatult – alla kriipsutanud asjaolu, et Eestil puudub igasugune aktiivne strateegia enda maailma projitseerimiseks.

On “Welcome to Estonia”. On ministrite regulaarsed visiidid Brüsselisse ja välisvõimuesindajate visiidid Eestisse. On ajalooline tõde ja mäluinstituut, mis on aga ekspordikõlbmatud. Ja on ka käputäis professionaale välisministeeriumi pressiosakonnas, kes maailma näinud kodanikena püüavad pakkuda välisajakirjanikele enesehukatusliku lauspropaganda asemele midagi mõistlikku ja keda praeguses olukorras on sama vähe mõtet süüdistada kui Hollandi poisikest, kes üritab üleujutust ära hoida, näpp tammis.

Midagi muud ei ole. Sellest on kahju, sest surve tammile saab vaid kasvada. Positiivset programmi on raske pakkuda. Alustada võiks turundusest tuttava tähelepanekuga, et turul, kus annavad tooni ostjad, saab müüa vaid seda, mis ostjaid huvitab.

Lääne avalikul arvamusel ei ole kahjuks ei aega ega kalduvust süüvida Eesti ajaloolistesse tragöödiatesse. Lääne avalikule arvamusele (ja veel vähem lääne ajakirjandusele) pole võimalik midagi dikteerida. Samal ajal on lääne avalik arvamus vastuvõtlik mõttestambile, mille kohaselt mitte kõik Ida-Euroopas kommunismi kokkuvarisemise järel tekkinud riigid pole sääraseks vastutuseks valmis. Eriti halvad on noore riigi mainele selles kontekstis sisemised lõhed, millel on küljes vägivalla hõng.

Lääne pool levivat skeptitsismi ei saa tõrjuda ohvrit mängides. Seda ei saa tõrjuda väikseid sulisid karmi käega kohtusaali tirides, samal ajal kui tõeliste probleemide tegelikud põhjused jäävad tähelepanuta. Ainus lahendus on demonstreerida tugevust ja käituda riigina, mis on võimeline minevikust üle olema viisil, mida eeldatakse igalt praegusaja Euroopa riigilt Balkanilt Baltikumini.

Muidugi võib tekkida küsimus: kas seda kõike on üldse vaja? Ajalugu õpetab, et vaid väga tugevad võivad endale lubada täielikku sõltumatust.