Age Salo: Nurka aetud ja natuke ohtlik
Üks tööpäev oli läbi, teine kohe-kohe algamas – enamasti ootavad naisõpetajaid kodused tööd, lapsed lasteaias või trennis, näljane abikaasa töölt tulemas. Ja siis hakkab kolmas voor: tunnid kuluvad internetis järgmiseks slaidiesitluseks materjali või lisalugemiseks sobivaid tekste otsides, kontrolltöid koostades või parandades; e-post ja vastused vanematele, kooli juhtkonnale, õpilastele. „Enne kella üht ma magama ei jõua,” ütleb üks kolleeg. Teine, kellega hommikul kantseleis paljundusmasina juures kohtun, lausub: „Magan öösel viis tundi, rohkem lihtsalt ei saa.”
Oma elu üle nurisemine pole õpetaja stiil. Me teame ju, et paljudel õpilastel on rohkem probleeme. Me ei ela roosa mulli sees, pigem vastupidi: iga laps toob kooli kaasa oma rõõmud ja mured. Elumosaiik avaneb koolis paremini kui õhtuses uudistesaates. Eriliseks teeb õpetajaameti võimatus ennast välja lülitada, põgeneda. Liiga palju on emad-isad hõivatud oma tööga, välismaal raha teenimisega, oma elu korraldamisega. Õpetajale jäetakse vastutus, talle vaadatakse süüdistavalt otsa, kui lapsest korralikku inimest ei saa, kui lapse eksamitulemused on loodetust kehvemad, kui laps ei tea, mis eriala valida; kui laps on õnnetu. Miskipärast on õpetaja paljude Eestimaa inimeste arvates kuri, pahatahtlik, kiuslik, rumal inimene, kellest on rohkem kahju kui kasu.
Käärid reaalse kooli- ja õpetajaelu ning avaliku kuvandi vahel on tohutud. Reklaamid põlistavad stereotüüpi: ranges kostüümis keskealine vanatüdruk, prillid peas, noori vaimselt kohitsemas. Õpetaja kui tavaliselt naissoost isik on võrdsustatud kooli söögitädiga, kelle palk on kolm korda väiksem (Heidit Kaio: „Miks ma ei toeta kooliõpetajate palgatõusu”, 20.1.2012, EE). Argument, et õpetajal on söögitädist parem haridus, mõjub ajakirjaniku tekstis etteheitena. Õigustuseks võib kõigile, kes õpetajaameti erilisuses kahtlevad, öelda, et haridusministeerium on välja pakkunud idee võtta tulevikus kooli tööle ka ilma õpetajakoolituseta inimesi. Tõsi küll, kõrgharidust tõendava paberiga. Õpetajaametist hakkab saama igaüks-saab-hakkama-ajutine-amet.
Second hand on õpetaja Stockmann ja Maximas konkureerib ta pensionäriga allahinnatud toidu käru juures. Juustulaadne toode ja keedetud makaronid on sagedased nii mõnegi õpetaja pere õhtulaual.
Näiline puhkuseluksus
Õpetajate 56 suvist puhkusepäeva on näiline luksus. Vähemalt pool sellest ajast kulub õppeaasta lõpus paberite vormistamisele, enesetäienduskursustele, uue õppematerjali ettevalmistamisele, erialakirjanduse lugemisele. Nii mõnigi leiab suveks teenimisvõimaluse maasikakorjajana või müüjana. Kuna kool ei tohi elule jalgu jääda, peab õpetaja muutustega kursis olema, silmaringi laiendama ja kogutud info õpilastele töölehtede, harjutuste, küsimustikena seeditavaks mäluma.
„... paljudele noortele inimestele antakse ainult illusioon, et nad on hea hariduse saanud. Tegelikult on nende hariduse kvaliteet kehv,” sõnas peaminister Andrus Ansip 24. oktoobril 2011 riigikogu ees õpetajate palkadest rääkides. „Koolivõrgu ümberkorraldamine ei ole mitte ühe ega kahe aasta küsimus,” arvas peaminister. Näib, et õpetajate palgaküsimus liigitub samasse kategooriasse.
Mõru maik on õpetajatööle tekkinud valitsuse ja ühiskonna suhtumisest. Koolis endas on kõik vanaviisi: kell annab märku ja naeratav õpetaja alustab tundi. Masinavärk töötab, kuid õli (loe: raha) oleks juurde vaja, sest kui see masin korralikult ei tööta, pole Eesti riigil tulevikku. „Optimism on meie moraalne kohus,” tuletas peaminister 24. oktoobril meelde Briti filosoofi Karl Popperi sõnu.
Ja pühapäeval tõusen ikka kell seitse, et kirjandeid parandada.
