Afganistani tüdrukute tulevik: kas tunneli lõpust paistab valgus?

On ütlematagi selge, et aastatuhande arengueesmärgid on Afganistani jaoks väga oluline teema, ehkki samas võib tekkida küsimus, et kas üldse tasubki neist seoses Afganistaniga rääkida, sest nagunii see riik neid täita ei suuda.

Kuid kas olukord on nii lootusetu? Et mistahes positiivsed uudised Afganistanist kipuvad avalikkuse tähelepanu alt kõrvale jääma, siis võib üllatada ka tõik, et kaheksast eesmärgist on Afganistan 2015. aastaks võimalik täita tervelt viis. Afganistan on ka lisanud spetsiaalse üheksanda eesmärgi, mis käsitleb turvalisust.

Nüüdseks on Talibani võimu langemisest möödunud 8 aastat. Mis on vahepeal juhtunud, kas abistajate töö on vilja kandnud? Kas vaesuse, allasurutuse ja vägivaldse kohtlemise sümbol – burka abil anonüümseks muudetud, ilma hääleta ja sõnumita Afganistani naine – võib loota helgemat tulevikku?

Jah, ühtpidi on uudised, mis meieni Afganistanist jõuavad, endiselt halvad. Kuid see ei tähenda seda, et häid uudiseid poleks. Need, näiteks Afganistani uudisteagentuuridest ülepäeviti laekuvad teated valminud koolimajadest, niisutussüsteemidest või haiglatest, ei ületa reeglina Eesti ajalehtede uudistekünnist. Uudised, mis meieni jõuavad, ei räägi üldse naistest, vaid enamasti kahest-kolmest provintsist Afganistani lõunaosas, kus sõditakse. Aga teatavasti on provintse Afganistanis kokku 34 ja enamikus neist elavad inimesed oma igapäevaelu, mis Talibani langemisest on oluliselt muutunud.

Niisiis, millised need muutused on?

Esiteks on muutunud seadused. 2004. aastal vastu võetud konstitutsioon on naiste õiguste koha pealt üks kõige edumeelsemaid islamimaades üldse. See sätestab naiste võrdsuse seaduse silmis, naiste õiguse haridusele ning õiguse töötada, õiguse arstiabile, vajaduse võidelda traditsiooniliste kommetega, mis naisi ahistavad ning märgib muuhulgas ära, kui palju peaks parlamendi mõlemasse kotta naisi valitama. Probleemiks on muidugi see, et naised ei tea oma õigusi. Kuigi konstitutsiooni vastuvõtmisest on möödas enam kui 5 aastat, ei ole sellest piisanud, et muuta vanu traditsioone ja nõrk riik ei suuda jälgida, et seadused igal pool kehtiks. Selles valdkonnas tööd jätkub, näiteks soomlastel on mittetulundusühing, mis tegelebki Afganistanis naistele nende õiguste selgitamisega.

Teiseks on toimunud murrang koolides. Talibani režiim ei lubanud tüdrukutel koolis käia ning aastal 2001 käis Afganistanis põhikooliealistest lastest koolis 38%, neist tüdrukuid vaid 2%. See 2% käis koolis “põranda all” – kodukoolides, mida mõned välismaised organisatsioonid suutsid poolsalaja käigus hoida. Aastaks 2010 on toimunud märgatav areng: koolimaju on kerkinud tuhandeid, kooli on läinud 7 miljonit õpilast – enam kui kunagi varem Afganistani ajaloos– ning nendest ligi 40% on tüdrukud. Eesti-Afganistani sõpruskoolide projektiski osaleb Afganistani poolel mitu tüdrukute kooli ja isegi üks tüdrukute kool, mille direktor on naine. Samas ei tähenda see, et rünnakud tüdrukute koolidele oleks täielikult lakanud: iga tütarlastekooli peab ümbritsema kaitsev kõrge müür ning väravas istuma valvur. Aga viimasel ajal ei taha isegi Taliban enam vastutust võtta rünnakute eest – nii ütles peale aprilli lõpus Kunduzis toimunud koolirünnakut Talibani esindaja Zabihullah Mudžahid, et nemad polnud sellega seotud ja et Taliban toetab tüdrukute koole, kus on naisõpetajad ja kus tüdrukud kannavad hidžaabe (näokatteid).

On vale arvata, et Afganistani pered ei tahaks oma lapsi harida. Ka need vanemad, kes ise on kirjaoskamatud ning isegi need, kes ütlevad, et Talibani aeg oli parem, sest siis oli riigis kord majas, soovivad samas, et nende tütred saaksid koolis käia. Aga kui kool on kaugel – mõni laps kõnnib kooli mitu tundi – või saab ähvarduskirju, et tüdrukud ei peaks koolis käima, siis võetakse teismelised tüdrukud koolist ära, sest vanemad kardavad nende turvalisuse pärast kooliteel või koolis. Jätkuvalt on puudus koolimajadest ja naisõpetajatest (hinnatakse, et umbes 6000 kooli oleks vaja juurde ehitada). Ka pole sama häid tulemusi kui põhikooli osas ette näidata keskkoolides: teismeliste tüdrukute arv, kes koolist kõrvale jäävad, hakkab teatud vanuses järsult kasvama.

Nii kirjutab oma kirjas Eesti sõpruskoolile ühe väikese ja kauge küla tüdrukute kooli 8. klassi õpilane Samira: “Ma loodan, et lõpetan kooli ja minu klassikaaslased ka. Aga kool on kaugel ja ma ei saa alati tulla. Õpetajatest on puudus ja me muutume iga päevaga lootusetumaks.” Vast ongi see üks peamine asi, mida Eesti koolilapsed saavad oma sõpruskoolidele saata – tunde, et lootust on ning et me ei ole Afganistani unustanud. Praegu õpetavad seal koolis vanemad õpilased nooremaid ning tunde annavad ka mehed, mis on Afganistani kultuuris aga sobimatu.

Nüüd kui me kujutame ette, et koolidest tulevad haritud naised, siis tekib kohe küsimus, et mida nad oma haridusega peale hakkavad. Kuigi Kabuli tänavail jalutades näeb turgudel ja poodides oma kaupa müümas vaid mehi, on ettevõtlik vaim Afganistani naiste seas hakanud ka pead tõstma ning siin on olnud oluliseks eeskujuks endised põgenikud, kes on Afganistani tagasi pöördudes oma ettevõtted asutanud ning Afganistani naisi tööle palganud – esialgu käsitööd tegema, näiteks kuduma, tikkima, õmblema. Mõnigi islamiusku naine, kes alguses leiab, et ta ei saa ühte või teist tööd teha, jääb mõtlema, kui tuletada meelde, et prohvet Muhamedi esimene naine oli kuulus ärinaine, kes poleks mingi hinna eest nõustunud avalikust elust ja otsustamisest kõrvalejäämisega ning nende tutvus algaski sellest, kui ta andis Muhamedile tööd ühe karavani juures. Kogu riik vajab ka arste ja õpetajaid ning need elukutsed ongi paljude tütarlaste unistuseks.

Väike osa naisi teeb ka ühiskonnaelus aktiivsemat osalemist nõudvaid töid – leidub naisajakirjanikke, ministreid, politseinikke ja diplomaate, hea näide on ka Afganistani saadik Põhjamaades. Osa afgaanitare on pöördunud tagasi Euroopast, Ameerikast ja Kanadast, et asuda tööle parlamenti või juhtivatele kohtadele mittetulundusühingutes, mis Afganistani naiste ja tüdrukute elu püüavad paremaks muuta. Säravatest näidetest hoolimata on aga iga silmapaistval positsioonil oleva naise elu osaks ähvardused ning mitmed tuntud naispolitseinikud, naiste õiguste eest võitlejad ja parlamentäärid ei ole enam elavate kirjas.

Ma ise kohtasin Afganistanis käies 25-aastast tütarlast Kamilat, kes rääkis vabalt inglise keelt, töötab mittetulundusühingus Swedish Committee for Afghanistan ja....hakkab peagi abielluma. Töökaaslased hindavad tema panust väga kõrgelt ning praegu hoiab kogu kontor hinge kinni, et kas ta tuleb peale abiellumist tööle tagasi või ei nähta teda enam kunagi. Sarnasel teelahkmel on paljud Afganistani naised.
Kokkuvõttes: Afganistanis elab miljoneid naisi, kelle elu on juba hilja muuta. Aga paljude tütarlaste oma ehk mitte. Kui me ei pööra tähelepanu sellele, mis on saavutatud, siis tundub, et mingit edasiminekut polegi. Afganistani tüdrukutel on praegu lootust haridusele ja seeläbi paremale tulevikule. Loodame ka, et meie ei kaota usku neisse ning nende püüdlusi jätkuvalt toetame.

Loo autor koordineerib Eesti-Afganistani sõpruskoolide projekti, mida teostab Jaan Tõnissoni Instituut ja toetavad Euroopa Komisjon ning Eesti arengukoostöö raames Eesti Välisministeerium.