AET MAATEE: kaelapael oli kõigile vaba valik

SA Lauluväljak korraldas üht fotokonkurssi ning pakkus välja, et selle võistluse sponsor võiks anda laulupeoliste kaelakaartide tarvis paelad. Ütlesin neile, et kui paelad midagi reklaamivad, siis ei ole me neist huvitatud. Esmalt öeldi, et reklaami peal ei ole, vaid lihtsalt mingisugune kiri.

Maakonnakuraatoritele sai öeldud, et see on nende enda valik, kas nad neid paelu tahavad või ei. Siiski oli suurem enamus neist huvitatud.

Laulu- ja tantsupeo sihtasutusel reklaamitava firmaga otsest kontakti ei olnud.

Paelte kingitusena vastuvõtmine oli tegelikult viimase hetke otsus. Seoses tugevdatud turvakontrolliga said kõik peol osalejad majutuskaardid ning need pidid nii või naa noortel kuidagi kaelas olema. Paljudele rühmadele oli paelte vastuvõtt väga suureks kergenduseks, kuna erinevad ettenägematud kulutused kasvasid peo lähenedes pidevalt.

Osadel maakondadel olid juba sarnased paelad tellitud, aga kuna tekkis võimalus saada tasuta Nikoni logoga paelad, siis otsustas enamik nende kasuks.

Kui 31. mail oli meil maakondade esindajatega kokkusaamine, siis mõni päris oigas, kui teada sai, et on tulemas kaelakaardid ning kaelapaelad peavad nad oma kuludega hankima.

Kaelapael oli tegelikult funktsionaalne ning tegi noorte elu lihtsamaks. Eelnevalt sai räägitud, et rahvariietega koos ei ole paela sobilik kanda.

Paelade jagamine ei olnud otseselt seotud organisatoorse kokkuleppe ega konkreetse jagamisega, nagu peole akrediteerimine, mil antakse välja näiteks kaelakaardid ja toidutalongid.

Ma arvan, et reklaam on väga hell teema ja laulupeol ei peaks seda olema. Paraku ei ole alati võimalik ette näha, kust varjatud reklaam parasjagu lauluväljakule hiilib.

Nii tobedaks, et hakataks näiteks rahvariietesse firmade logosid tikkima, olukord kindlasti ei lähe.