656 SE, olen su poole teel

Riigikohtu kommentaarid on kõige ausamad, mida Lang kavatseb:

Seega ei ole tegemist ei varalise ega mittevaralise kahju hüvitamise nõudega, vaid sisuliselt VÕS § 1055 järgse nõudega, kus soovitakse kohe mõista välja n.ö hoiatuseks rahasumma.

Soovitan tutvuda selle eelnõuga ja kommentaaridega:

http://www.riigikogu.ee/?page=en_vaade...

Korruptsiooniga võitlejatel ja paljastajatel on mille üle tunda muret. Juba "igaks juhuks" saab neid karistada.

Soovitan siiralt lugeda nii algataja seletuskirja kui ka Lisa 1.

Õudne pauk on tulemas eesti demokraatia pihta. Mina ei ole seotud ajakirjandusega rohkem, kui ei olen lihtsalt lugeja.

Mäletan veel NSVL aegset ajakirjandust. Ilmselt ka Rein Lang ja Reformierakond?

Seda on näha sellest 656SE.

Welcome to Estonia mõju on ka Presidendile väga suur ja ilmselt ühtib 656SE ideoloogiaga.

Kahju.

Lugupeetud Mart Raudsaar ei tea ühte olulist fakti, et Eesti Ajakirjanike liit, kes esindab siin Euroopa ühendust EFJ ja globaalset ajakirjanike ühendust IFJ pole kunagi toetudes tsiviliseeritud maailmas aktsepteeritud arusaamale ajakirjanduseetikast aktsepteerinud nn Eesti ajakirjanduseetika koodeksis, mille surusid omal ajal läbi äriühingud ja eetiliselt ebaadekvaatne Pressinõukogu, sisalduvat punkti 3.7., mis annaks ajakirjanikele oma väljaande majanduslikel kaalutlustel võimaluse ignoreerida seadusi, eetikat ja humanistlikke väärtusi. Eesti Ajakirjanike Liit ei soostu eales sellise tõlgendusega, mis tähendaks isoleerumist kogu maailma eetilisest ajakirjandusest. Kui see jääb ajakirjanike liidu viimaseks võitluseks Eesti räpase ajakirjanduskapitali vastu, siis hukkub ta selles, kuid ükski aus ajakirjanik ei saa nõustuda sellkega, et tema inimväärikust kasutataks kellegi väärituks kasumiteenimsieks. Ei ole olemas riiki ega ühiskonda, kus üks inimgrupp tohiks vaid omanike kasumi nimel tõusta kõrgemale seadustets ja eetikast. Kui selle omaks võtame, oleme mitet enam banaanivabariik, vaid täielik maffiariik! Kui härra Raudsaar pole selelst aru saanud, on tema ahriduses tõsiseid vajakajäämisi. loodan, et ta ei toeta mafioosset anarhiat!

Ei saa aru! milles küsimus, KAS mingi susserdud pakub avalikku huvi, on ju juba ammu hr. langi otsustada. Tuletame meelde: raudtee tagasiostu altkäemaksu lugu EI PÄLVINUD, kolme oravakese mängud valimiskampaania rahastamisel EI PÄLVINUD, Kuhu ja kuidas Eesti raudtee kasutas eurorahasid Ei PÄlvinud ja kindlasti ei oleks tohtinud pälvida ka viisaskandaal. Järgmise ministrite vahelise diili puhul ei leki enam mitte midagi ja mitte kuhugile. Ja POLEGI enam mingit avalikku huvi. JOKK ju!

Küsin nendelt, kes ajakirjanduse allikakaitse õigust rünnates rõhuvad "räpase ajakirjanduskapitali" kallutatusele:

juhul, kui riigiasutuste vaatepunktist tundliku info levitamine toimuks nn kodanikuajakirjanduse kanalites, kas siis oleks allikakaitse paremates kätes ja vääriks rohkem kaitsmist?

Joon kodanike huvide ja ajakirjanduse ärihuvide vahel on vaid harva ühemõtteline. Lõppudelõpuks on ju ajakirjanduse ärihuvi jätkusuutlikkus võimalik üksnes tänu adekvaatsele seotusele avalikkuse huvidega. Ajakirjandus ei saa käituda nagu too poisike mujanasjutus, kes hüüdis lihtsalt naljaviluks: "Hunt! Hunt!" Reeglina hüüab ta ikka õigel ajal ja kohas, sest selles sõltuba ka tema enda kestmajäämine.

Näide.
Kui mõni kodanikeühendus saab oma kontaktide ja tutvuste kaudu teadlikuks riigiasutuses teoksil olevast ebakõlast, siis on neil kaks võimalust: kas pöörduda ise avalikkuse poole kodanikuajakirjanduse formaadis või siis pöörduda ajakirjaniku poole, kes selle teemaga edasi tegeleb. Kuna ajakirjaniku käsutuses on reeglina paremad vahendid siis ei ole ka "sõltumatul" osapoolel mingit põhjust hakata põlve otsas Šveitsi kella nokitasema ning ta usaldab vajaliku töö professionaalile.

Seega ma usun, et ärihuvde argumendiks toomine on selles arutelus puhas demagoogia. Mis ei tähenda, et siin poleks muid kohti, mille üle mõtiskleda.

Täitsa pauk! Seda Siim Vatalinilt seekord, kus antakse vaid kaks võimalust nn. ebakõla kajastamiseks.
See on nii tähtis, et toon need ära:
a) pöörduda avalikkuse poole,
b) (uuriva) ajakirjaniku poole.
............
Huvitav jah, et mis on siin puudu?
Kas eetikakoodeksi punkt 3.7 on nii vägev, ahvatlev ja nõukogudelikult harjumuspärane, et välistab kolmanda ehk apsull loogilise võimaluse - isegi õigemini ainukese tee:

c) otsepöördumise ebakõla koha poole abistamise sooviga. Mis omakorda viiks meid ja meie riiki, riigi tulevikku normaalsesse, suhteliinide nähtavuse seisu.
.............
Ja avaldan tunnustust Mart Ummelasele!!

Tänan Edgar Pugi toetuse eest! Kuna olen pidanud terve päeva lahingut tõelise, mitte kimäärse ajakirjanduseetika nimel, siis tulid eelmisse kirjutisse kiirustamisega sisse mõned kirjavead. Vabandan! Mind on eriti ärritanud Äripäeva peatoimetaja Mandeli juhtkiri, kus väideti, et Lang otsis toetust Eesti Ajakirjanike Liidult, mis "ei ühendavat tegevajakirjanikke". Kuidas härra Mandel saab nii väita? Ametiühingulise ühenduse liikmeskond on ju andmekaitse seaduse alusel piiratud kättesaadavusega. Ehk on härra Mandel kasutanud mõne õiguskaitseorgani abi, et liikmeskonda teada saada!? Jäägu see tema südametunnistusele. Igatahes loobusin selle peale Äripäeva püsitellimusest, mis oli kestnud ligi 10 aasta. Kutsun üles ka teisi ausaid inimesi samuti toimima!
Probleem pole muidugi selles, vaid teatava osa ajakirjanduse ja kahjuks ka hr Raudsaare ja hr Toometi silmipimestavas mittemõistmises, et Eesti vajab seadust ajakirjanike ja allikate kaitseks. Kas 656 SE on selleks parim, ma ei tea, pole jurist. Igatahes on see suur samm õiges suunas, et määratleda senine õigustühi ruum ajakirjanduse ümber ja sees, kus tegelikult möllavad praegu räiged ärihuvid, mitte ajakirjadus- ega sõnavabadus. Kus möllab poliitiline ja parteiline diktaat ja toimetajate vaikiv diskrimineerimine, teemadega manipuleerimine ja küllaltki avalik võitlus ühe meediakontserni huvide eest teise vastu. Kõik see teeb meie ajakirjandusest väga vähe usaldusväärse. Ma arvan, et ühiskond teab, mida arvan praegusest valitsusest, kuid ma ei saa jätta väljendamata tunnustust minister Langile ja peaminister Ansipile, et on juletud minna vastuollu ajakirjanduse multinatsionaalsete ärihuvidega, millel pole mitte midagi ühist Eesti rahvuslike huvidega ega euroopaliku sõnavabaduse kaitsmise eesmärkidega.