656 SE, olen su poole teel

Ehkki eelnõu tekst on menetluse käigus muutunud, on selles endiselt sees ennetav kahju hüvitamise printsiip ning kriminaalmenetluse seadustikku puudutavas osas on sees loetelu, kunas „ajakirjanduslikul eesmärgil informatsiooni töötlev isik” (peamiselt ajakirjanik) peab oma allikad kohtule avalikustama.

Loetelu iseloom seab minu hinnangul küllaltki kitsad raamid ajakirjaniku võimalusele oma allikaid kaitsta. Muu hulgas on avalikustamiskohustuse põhjusena kirjas „ülekaalukas avalik huvi”.

Eesti ajakirjandusringkonnad on justiitsministeeriumi algatatud eelnõu tauninud algusest saadik. Seda on kritiseerinud lai ekspertide ring, sealhulgas rahvusringhäälingu eetikanõunik Tarmu Tammerk ning veebruaris Eestis esinenud Belgia Genti ülikooli meediaõiguse professor Dirk Voorhoof. Jättes kõrvale kriitikute tausta ja pädevuse, pole ainuüksi statistiliselt võimalik, et nad kõik eksivad või on mõjutatud „struktuuride” (ajakirjandusringkäenduse) kallutatud jõudude poolt.

Lõpp tilgutatavale infole

Ehkki kuluaarides on mitmed ajakirjanduse esindajad ja poliitikud mulle öelnud, et nii jaburat eelnõu ei ole võimalik riigikogus vastu võtta, julgen selles kahelda. Valitsuse aktsepti on eelnõu praegusel kujul juba ju saanud, ning arvestades viimaseid sündmusi Eesti poliitikamaastikul, tegutseb riigikogus nüüd enamusvalitsus.

Veel enamgi, olen üsna kindel, et riigikogu eelnõu vastu võtab. Nagu keskmises Agatha Christie kriminullis, võib ka riigikogus leiduda motiiv peaaegu igaühel. Tuletagem meelde, kuidas reformierakondlane ja justiitsminister Rein Lang on öelnud, et teda näiteks häirib riigisaladuseks kuulutatud info lekkimine ajakirjandusse.

Samuti häirib teda Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punkt 3.7, mis ütleb: „Ajakirjanik kasutab heli- ja pildiülesvõtete ning informatsiooni hankimisel ausaid võtteid, välja arvatud juhtudel, kui avalikkuse huvid nõuavad sellise informatsiooni avaldamist, mida pole võimalik hankida ausal viisil.”

Läinud aasta novembris põhjendas Lang oma seisukohta Postimehes järgmiselt: „Kui Eesti ajakirjanikud leiavad, et eetiline on hankida informatsiooni ja allikaid ebaausalt, ei ole nende jaoks järelikult probleem, kui allikad on tegutsenud neile teavet hankides kuritegelikult. Järelikult nähakse ka ametnikus, kes meelehea eest müüb maha talle usaldatud riigisaladuse või kellegi isikuandmed, liitlast, keda on vaja kaitsta.” („Rahu, ainult rahu – ja ausust kah!”, 28.11.2009)

Minu käsutuses oleva informatsiooni põhjal ei tegele Eesti ajakirjandus ametnikele meelehea andmisega. Küll aga on ise ajakirjanduse poole pöördunud anonüümsust palunud kõrged riigiametnikud, kui nad on näinud riigiametites väärnähte, mida nad ei saa taluda.

Muuseas, alles eelmise aasta septembris kirjutas Äripäev loo sellest, kuidas riigikantselei soovis salastada 75 aastaks välislähetusi. Ajakirjanduse survel loobus riigikantselei sellest plaanist.

Nuuti valvekoerale

Ent vaatame veel riigikogus ringi. Reformierakonnast suuremgi soov eelnõu toetada võiks olla Keskerakonnal. Keskerakonna liidri ning ajakirjanduse vastastikune antipaatia pole mingi saladus. Et ajaleht Kesknädal ei saaks rebida mu jutu kontekstist seda lauset, ei saa ma öelda, et mõnikord on tõepoolest ajakirjandus Savisaarele liiga teinud. Aga tegemist on ühe Eesti populistlikuma erakonnaga, nagu ütles vestlussaates „Kahekõne” ka ettevõtja Joakim Helenius (huvitav, kas ta Tallinnas tahab veel äri teha?). Erakonnaga, mis on avardanud kõige jõulisemalt Eesti poliitilises kultuuris lubatavuse piire. Miks mitte nõuda ajakirjanduse valvekoera käest puremise eest valuraha?

Eelnõu 656 SE muudatused võlaõigusseaduses seda põhi-mõtteliselt võimaldaksid. Võla-õigusseaduse § 132 lõike 2 uus redaktsioon räägib mittevaralise kahju (sealhulgas au teotamise) hüvitamisest mõistliku rahasumma eest. Sellele § 132-le lisatud uus lõige kõneleb aga vajadusest „mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit”.

Mida see tähendab? Kas võimalust ajakirjandusväljaanne pankrotti ajada? Sarnaseid asju on Eesti ajaloos juhtunud.

Au ja väärikuse teemaga Eesti ajakirjanduses tuleks muidugi tegeleda, ent mitte sellisel viisil. Kahtlusi on riigikogule eelnõu 656 SE lisas väljendanud ka riigikohus, kellele on jäänud arusaamatuks võlaõigusseaduses tehtavate põhimõtteliste muudatuste seos ülejäänud eelnõuga.

Vastuseks täiendas justiitsministeerium seaduse seletuskirja (sic!) ning teatas täiendavalt, et võlaõigusseaduse muudatused ja allikakaitset tagavad muudatused ei ole üksüheselt seotud. „Siiski on eelnõu väljatöötamisel võlaõigusseaduse muudatuste üheks peamiseks rakendusvaldkonnaks nähtud nn pressidelikte.” (Delikt ÕS-i järgi: seadusest üleastumine, õigusrikkumine).

Kuid vaatame veelgi riigikogus ringi. Et Rahvaliit võiks eelnõu toetada, süüdistades ajakirjandust oma maine hävitamises, on niigi selge.

Kauge veider planeet

Meenutame president Toomas Hendrik Ilvese teravaid kommentaare ajakirjanduse aadressil, mis ei suuda riigis toimuvat tervikuna analüüsida ning kritiseerib ülekohtuselt riigikogu kui institutsiooni. Kuigi analüütilisust pole ajakirjanduses kunagi ülearu ja kuigi president sõnastab ühiskonnas levinud arvamusi, võivad end nende mõtete viigilehega maskeerida tegelased, kelle tegutsemismotiivid on sootuks teistsugused.

Kokkuvõtvalt, Eestis on piisavalt poliitilisi jõude, kellele meeldiks kärpida ajakirjanduse mõjuvõimu nende tegevuse kajastamisel. Mida peaks aga tegema ajakirjandus, kui riigikogu viimaks jõuab kauni, kauge ja veidra planeedi 656 SE pinnale?

Nagu olevat öelnud vaikiva ajastu üks ohvreid, riigimees Jaan Tõnisson enne Nõukogude okupatsiooni: „Tulistage! Tulistage kas või õhku!”

Need lasud võiksid kõlada 656 SE kehtima hakkamisel 1. septembril, ülemaailmsel tarkusepäeval. Teen ettepaneku, et eelnõu vastuvõtmise puhul võiksid Eesti väljaanded ilmuda tühja esiküljega ning ringhäälingu õhtused uudised võiksid pidada viis vaikuseminutit.

See lugu on kirjutatud esmaspäeval, enne neljapäevast ajalehtede protestiaktsiooni.