Mustlaste vähene seotus kindla ruumi või territooriumiga on üldteada. Nüüd tundub, et käest on lastud ka kindlam suhe ajaga, sest mustlaste otsusest kõlab puhas tulevikumuusika. Vabalt mööda kontinenti kulgev mustlane on kui tulevase eurooplase võrdkuju. Vähemalt nii väidavad kongressi delegaadid ise. Identiteet sünnib inimese peas ja ta kannab seda kaasas.

Miks neil siis ikkagi demokraatlikku esindatust vaja on? Kas või seepärast, et nad on kiiresti kujunemas Euroopa a) suurimaks ja b) vihatumaks vähemuseks. Selleks, et mustlaste rahvust- "riiki" - tõsiselt võetaks, peaks neil olema rahvaesindus, seadusandlik kogu. Et viimasel mõte oleks, peaks tegutsema ka täitevvõim. Ja kolmaski võim, kohus, mis võitleks rassismiga ja mõjutaks valitsusi, kes mustlasi diskrimineerivad. Seda kohust peaks üleval mustlased ise nn pearaha abil. Aga siis on ju vaja maksukogujaid, politseid, kohtunikke ja ametnikke - ja kas see pole juba lihtsalt tavaline riik, arutleb tänane Guardian.

Mustlaste ajurünnakust sündinud idee on eurooplasi sundinud tulevikule mõtlema. Kui riigipiirid kaovad või vähemalt kaotavad endise tähenduse, mis siis rahvustest saab? Kas neil euroopluse kõrval veel üldse mingit tähendust on? Või võtkem riigid. Riigiaparaadi ülevalpidamine on kallis ja dubleerib mõttetult Euroopa institutsioone. Aitab ühest - parlamendist, kohtust, armeest jne. United Tasavallat d’Europe.

Kõik on ilus, kuni mängu tulevad mingi rühma huvid, mille eest tuleb kuidagi seista. Tõenäoliselt pole mustlastelgi plaanis preisiliku asjaajamist sisse seada, parlament on lihtsalt ilusama ja demokraatialembeste inimeste kõrvus paremini kõlava nimega survegrupp.

Kuidas siis rahvusse ilma riigita suhtuda - kui 21. sajandi paratamatusesse või kui ühe vähemuse ekstreemsesse elustiili?