•• Mida majanduskriisi ületamiseks teha? Paljud räägivad majanduse restruktureerimisest, see on muutunud lausa klišeeks.

Nii ta on. Restruktureerimine… Ilmselt seda võetakse väga lihtsalt. Oleme odava tööjõu maa ja nüüd peame saama, et kõik on Skype’id ümberringi. Umbes midagi sellist. Utreeritult.

•• Kuidas seda aga ikkagi teha?

Majanduse restruktureerimist on väga raske teha lühiajalise kampaania korras, et riik ütleks: nüüd restruktureeru! See peab toimuma ettevõtte tasemel, et ettevõtja muudab oma juhtimiskompetentsi, oma tehnoloogilist kompetentsi ja muudab oma töötajate kompetentsi. Kui me paneme need kolm kompetentsitaset ühte ritta, on selge, et see ei saa toimuda üleöö ja isegi mitte paari aasta jooksul.

•• Enamik ettevõtetest ongi sellised… noh, tavalised. Ma ei saa süüdistada, need ettevõtjad teevad nii hästi kui oskavad, aga sellest lihtsalt ei piisa.

Just nii. Küsimus on nüüd selles, kuidas me neid mõjutada saame, ja siin on hästi erinevaid variante. Eestis oleme valinud ainult ühe variandi nendest ja see on olnud sisuliselt meie tee viimased 20 aastat.

•• Ja Eesti tee on olnud…?

Eesti majanduspoliitika arvates on kõige parem võimalus struktuurimuutusel pidevalt toimuda lasta läbi selle, et oleme väga avatud. Et siia tuleb pidevalt juurde uusi ettevõtteid, uusi investeeringuid, mis tõukavad tagant kohalikke ettevõtjaid.

Seda nimetatakse spillover’iks ehk ülekandeefektiks. Eesti ettevõtja näeb, et tema kõrvale on tulnud mingi lääne tegija, kes teeb neid toole teistmoodi. Kaasab disainereid, teeb hoopis lühema ajaga, suurema kvaliteediga või mis iganes. Eesti ettevõtja üritab nüüd samamoodi toimetada.

•• Meenub Swedbank, kes ise peab väga oluliseks, et nad on olnud Eestis eeskujuks, toonud siia Rootsi korrektsust, täpsust, suhtlemiskultuuri, ärikultuuri. Kas see läheb spillover’i efekti alla?

Absoluutselt. On meie õnn, et oleme Skandinaaviale hästi lähedal. Et see, mis on meie avatuses siia tulnud, on just Skandinaavia ärikultuur. Rootsi, Soome. Selline suhteliselt töötaja-sõbralik, pole väga röövellik. On enamasti üsna pikaajaline ja on tihti rohkemast koostööst huvitatud, kui meil endal oleks ainult seda teadmust vastu võtta.

Aga ülekandeefektil on teatud piirid. Üheks piiriks on väga väike turg, mille tõttu väga palju tegevusi siia ei tule. Teine probleem on selles, et need tegevused, mis tulnud, on tihti olemuselt lihtsad tegevused.

Selle ees praegu seisame. Valitsus pole seda ka väga palju ümber mõelnud. Sama jutt kostab: me saame euro, siis saame veel rohkem välisinvesteeringuid või saame uuesti välisinvesteeringuid.

•• Kui räägime majanduse restruktureerimisest, siis need pole tegevused, mis aitavad praeguse kriisi ja tööpuuduse vastu?

Absoluutselt mitte. Aga kui me ei hakka tegelema sektoripoliitikaga, siis ei saa me kallutatud arengust üldse lahti. Kallutatud selles mõttes, et meile jääb hunnik inimesi, kes üldse ei tööta või töötavad väga madala palgaga ja kellel on suur võlakoormus.

•• Aga mida konkreetset praegu teha, et tööpuudust leevendada?

Siin on hoopis teistsugused lahendused. Praegu on tegelikult väga raske üleüldse midagi teha, kui tahame kinni hoida Maastrichti kriteeriumitest. Saame võib-olla Euroopa Liidu vahendeid kasutada suunatumalt. Viime töötud tagasi kutsekoolidesse või õppeasutuste lähedusse, et nad ei ole mingil lühiajalisel kursusel, vaid et on näiteks pooleaastasel kursusel, saavad otse praktikale minna.

•• Räägitakse ka palgadotatsioonidest…

Jah. Laias pildis küll väiksed detailid, sest nagu öeldud, kui oleme võtnud euro eesmärgiks, siis palju teha polegi. Me ei saa laenata, ei saa panna reserve mängu. Aga eks see olekski ohtlik tegevus, et maksame ühe aasta palku reservide arvelt. Mis me siis järgmisel-ülejärgmisel aastal teeme?

•• Mida arvata sotsiaalsetest töökohtadest?

Märgiliselt on see oluline, et keegi üldse tegeleb inimestega. Aga neid sotsiaalseid töökohti, riigitoetusega töökohti võiks rohkem luua ettevõtlusesse, et riik maksaks kinni kas või poole aasta palga või 50% palgast. Samal ajal käiksid need inimesed kutsehariduskeskustes mingitel kursustel.

•• Kas väga lihtsate sotsiaalsete töökohtadega, näiteks nende bussisaatjatega, pole see probleem, et inimeste kvalifikatsioon selle tegevusega mandub? Äkki on parem neid õppima saata?

Noh-jah. Aga parem on see, et nad istuvad seal reisisaatja toolil kui kusagil Balti jaama juures maas. Olen nõus, et kui oleks võimalus, siis bussisaatja võiks oma vabal ajal käia mingisugustel kursustel. Olen nõus, et kõige parem võimalus on nad siduda haridusasutuste juurde, viia nad pikemaajalistele kursustele.

•• Mind ennast paneb imestama, et kuigi tööpuudus on järsult kasvanud, pole tekkinud aktiivset rahulolematust, et inimesed pole tänavatel.

See on tõepoolest kõige hirmutavam perspektiiv. Meie poliitilise eliidi töö tulemus.

•• Tundub, et keegi midagi selle ärahoidmiseks ei tee. Hoitakse pöialt, et midagi ei juhtuks?

Nii on. Ootame, et läheks mööda. Ma tahan aga öelda, et 100 000 töötut ja paneme siia otsa 100 000 madalapalgalist – nende olukord järgmise viie aasta jooksul väga palju ei muutu.

Praegused võimuerakonnad ei taha suurt midagi teha, olgu selleks siis maksupoliitika või muud asjad…

•• Makse on tegelikult ju tublisti tõstetud. Mida veel võiks teha?

Kui mõtleme 200 000 inimesest, kes on praegu kehvas seisus, siis astmeline tulumaksuskeem oleks kõige loogilisem viis neile rohkem raha kätte jätta. Nende tulumaks langeks, ülevalt natuke tõuseks.

•• Kas ikkagi langeks? Nii keskerakondlased kui ka sotsid näevad ette ainult astmete tekitamist ülespoole.

Astmed peaksid tulema ka allapoole. See olekski ehk kõige olulisem, et allpool tulumaks langeks. Aga sellest üksinda ei piisa, et osal langetame ja osal tõstame. Tuleks vaadata ka ettevõtluse tulumaksu. See ei tähenda, et ettevõtluse tulumaks peaks olema 20%, ta võiks olla ka väga väike, näiteks 5% ringis. Ja sealt võib omakorda teatud gruppe vabastada, näiteks eksportivaid ettevõtteid või kõrgtehnoloogia ettevõtteid.

•• Mõned valitsusliikmed on öelnud, et riigi panus majanduskriisi vastu on selles, et riik on hoidnud oma rahaasjad korras.

Ha-haa. Paljuski on ju probleeme edasi lükatud või siis eurorahadega auke lapitud või makse tõstetud – probleemide lükkamine erasektori kaela.  

Riigieelarve fetišeerimine on läinud üle igasuguse piiri. Ma saan aru, et eriti Kreeka taustal annab ka Euroopa fetišeerimisele ainult hagu juurde. Et näete, üks riik (Eesti) on suutnud ühe aasta jooksul nii palju kärpida, et mis see siis teile (Kreeka) ära ei ole.

•• Välisajakirjanduseski on ilmunud esimesed Eestit kiitvad lood…

Just-just. Euroopa ise on praegu suhteliselt konservatiivses faasis. Merkel võimul, Euroopa Keskpank on loomult konservatiivne. Eestit saab ka Kreekale ja Hispaaniale näiteks tuua.

Selles mõttes on Eesti välispoliitika arusaadav, et kui tahetakse euroalasse jõuda, tuleb trummi taguda. Sisemaiselt on see aga väikese väärtusega. Erasektorile on sellest vähe kasu.

•• Aga sellise retoorikaga, eriti kui euro tuleb, on praegusel valitsuskoalitsioonil ilmselt suhteliselt head šansid?

Jah, olen nõus, et eurokaardile mängimine toob sama koalitsiooni. Või vähemalt Reformi-erakonna koalitsiooni etteotsa.

Teisest küljest on oluline vastaspool. Praegu on võimalus neid ära kuulata, praegu on võimalus mingeid asju Eesti Vabariigis ümber mõelda. Kui euro tuleb, siis vähemalt paari aasta jooksul on rind niivõrd lai, et ei taheta jälle enam millestki midagi kuulda.

•• Arvate, et Reformierakond on järgmiste valimiste favoriit?

Kardan jah. Eestile oleks hea vahelduseks vasaktsentristlik koalitsioon. Aga siin on kaks probleemi. Üks on euro tulemise retooriline väljamängimine. Ja teine probleem on Keskerakonna efektiivne demoniseerimine, millele Keskerakond muidugi ise kaasa aitab.

•• Kui mina vaatan ümberringi inimesi, kes elus hakkama saavad, siis isegi kui nad on vaadetelt vasakpoolsed, nad Keskerakonda ometi ei usalda. Arvavad, et Keskerakond on korrumpeerunud, populistlik, vaatavad Keskerakonda Tallinnas: jaga, valitse ja varasta. Ma ei kujuta ette neid Keskerakonna poolt hääletamas.

Olen absoluutselt nõus sellega, et Keskerakond teeb ise selle lihtsaks. Kui Keskerakond suudab paremini teenivale, intelligentsemale ja tsentristlikuma maailmavaatega inimesele midagi pakkuda, siis on valimiste võti nende käes. Aga ma kahtlen selles.

Rainer Kattel

Enesetapjalik majanduspoliitika

•• Rainer Kattel on Tallinna tehnikaülikooli innovatsioonipoliitika ja tehnoloogia valitsemise professor. 2005. aasta alguses Eesti Päevalehes ilmunud artiklis „Enesetapjalik majanduspoliitika” kirjutas Kattel ilmselt ühe esimese analüütikuna Eesti majanduse tasakaalustamatusest ja vältimatult ees ootavast kriisist.

Paar tsitaati toonasest artiklist:

•• „Jääb üle loota soodsa laenukliima säilimisele, sest laenudel ja välisinvesteeringutel põhinev tarbimine meie majandust suuresti kasvatabki.”

•• „Eesti majandus on juba hea mitu aastat karil ning pole ühtegi põhjust arvata, et olukord lähiaastatel paraneb.”