14. jaanuaril palus artikli autor justiitsminister Rein Langi, et ta leiaks võimaluse  selgitada laiapõhjalise intervjuu vormis viimase aja õigusloome põhimõtteid. Viidates suurele ajapuudusele lükkas minister seda muudkui edasi. Sel esmaspäeval andis ta teada, et samal päeval Eesti Päevalehes ilmunud materjali tõttu tema sellele väljaandele intervjuud ei anna. Ministri keeldumine oma seadusekavade kohta selgitusi andmast ei saa aga vabandada tähtsatest teemadest kirjutamata jätmist. Oleme endiselt väga huvitatud ministrit neil teemadel intervjueerima, et tema seisukohi kajastada.

Justiitsminister Rein Langi otsesel või kaudsel juhtimisel on riigikokku saadetud selline hulk seaduseelnõusid, et nende teoreetilise jõustumise korral korraldataks radikaalselt ümber vähemalt pooled põhimõttelised riigi ja tema kodanike suhete valdkonnad. Seal ootab nii erakondade rahastamise põhimõtteid muutev algatus kui ka ametnike töökorraldust reformiv avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Ootel on ka ajakirjandusele ettekirjutusi tegev nn allikakaitse seadus ja kodanike infovabadust kärpiv avaliku teabe seaduse eelnõu. Kuigi ei justiitsminister ega ministeerium ei võta autorsust omaks, siis kõige tipuks veel kohtute seaduse eelnõu, mille loomises aktiivset osalemist nad eitada siiski ei saa.

Üllatab paljusid

Et ühiskonnas palju kõneainet pakkuvatele valdkondadele tähelepanu pööratakse, on iseenesest hea. Kuid miskipärast üllatab väga tähtsate algatustega väljatulemine neid, keda need puudutavad. Eelnõudes paljastuvad augud või avalikult deklareeritud häid kavatsusi pigem kummutavad sätted. Kuidas saab see olla võimalik justiitsministri heakskiidul valmivate eelnõude puhul? Temal ometi peaksid olema seadusloome vallas kõigist teistest ministritest kaugelt põhjalikumad kogemused?

Kõike peaks teada saama eelnõude seletuskirjadest, milles peaks igaühe jaoks olema tehtud puust ja punaseks vastused küsimustele mis, miks, kes, kus, kas, millal jne.

Kuid kui Langi seadusekavade seletuskirjad lahti lüüa, tekib vastuste asemel hoopis rohkem küsimusi. Näiteks avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskirjas lubatakse, et kui see vastu võetakse, saab Eesti enda jaoks kõige parema ja sobivama ametnikkonna. Pärast kava lauale käimist tabas seda teiste ametiasutuste enneolematu kriitikatulv. Miks?

Läbinähtava vihje vastuseks annab seletuskirjas must valgel seisev tõik, et selle eelnõu on kirjutanud kokku vaid Langile alluva justiitsministeeriumi ametnikud. Dokumendist ei ole võimalik välja lugeda, et teised tähtsamad riigiasutused oleksid eelnõu esialgse ettevalmistamise juures oma teadmistega abiks olnud.

Teisalt aga räägitakse seletuskirjas ohtrasõnaliselt, kui palju vaeva nähti parima tulemuse saavutamiseks. Näiteks koostati eelnõu ette valmistades hiiglapikk teiste Euroopa riikide ja Eesti ametnikkonna erinevusi ja sarnasusi vaatlev „Avaliku teenistuse analüüs 2007”. Aga ka selle on jälle koostanud justiitsministeeriumi ametnikud ise, pöörates erilist tähelepanu välisriikide seaduste näidetele ja Eesti ametnikkonna kujunemise ajaloole, kuid konkreetsetest Eesti ametnikkonda praegu vaevavatest küsimustest minnakse mööda. Teadaolevalt õpetatakse mitmes Eesti avalik-õiguslikus ülikoolis ametnikuteadust ehk avalikku haldust. Seletuskirjast pole poole sõnagagi võimalik välja lugeda, et seda koostades oleks küsitud või arvestatud ühegi selle ala Eesti teadlase panust, olgu siis uurimistööna või muul moel.

Seletuskirjast pole näiteks võimalik aru saada, millise Eesti ametnikke praegu puudutava pakilise probleemi lahendab kava, mille teostudes suur osa ametnikke nimetataks lihtsalt ümber töölepingu alusel töötavateks palgatöölisteks. Kui sellega loodetakse vastata ametnike rohkuse probleemile, on see ilmselgelt näiline lahendus. Ka ei leia seletuskirjast muudatuse võimalike sisuliste küsimuste analüüsi. Näiteks milliseid sisepingeid võiks see asutuste töös tekitada. Esile on toodud vaid formaalsed arvud, kui palju ametnikke ümber nimetataks. Esimese Eesti teadlaste eksperdiarvamuse tellis hoopis riigikogu, mis juhtis tähelepanu täpselt neilesamadele küsi­mustele.

Sel nädalal kirjutas Eesti Päevaleht juba Langi poolt riigikogusse saadetud avaliku teabe seaduse muudatustest, mis annaksid võimaluse kalevi alla panna nii osa ametnike nimesid kui ka teabe riigi kaitsevõime kohta. Taas tuleb seletuskirjast välja, et eelnõu on kokku pannud justiitsministeeriumi ametnikud üksi, üks nimetu viide kaitseministeeriumi osalusele seal siiski leidub. Ühegi osapoolega, kes Eesti riigi kaitsevõime arendamisest väljaspool ametkondi huvitatud oleks ja seega sõltuks ka avalikust teabest, pole pügalate kokkupanemise ajal räägitud. Olgu siis nendeks ülikoolid või ajakirjanikud, kes valdkonnaga tegelevad. Ka pole nimetatud ühtegi fakti ega konkreetsete juhtumite jada, mis muudatused vajalikuks teeks. Kõik põhjendused on sõnastatud umbisikuliselt ja umbkaudselt. Näiteks „on täheldatud välisriikide huvi kasvu Eesti riigi kaitsevõime kohta” või „on tekkinud küberrünnakute oht”, mis peab põhjendama ametnike nimede salastamist.

Samasuguse suure mõju ja kaaluga eelnõu on Langi poolt välja käidud meediaseaduse allikakaitse seaduse eelnõu. Ühelt poolt on tänuväärne, et riik asub kaitsma uuriva ajakirjanduse allikaid, kuid eelnõu enda punktid avavad hoopis teise pildi. Riigi uurimisorganid saavad laia voli allikate kaitsmise asemel kohustada ajakirjanikke terves hulgas menetlustes oma allikat paljastama. Ja mitte ainult sel juhul, kui kellelegi ebameeldiv, kuid avalikkusele ülioluline teave osutub olevat kuskil asutuses riigisaladuseks märgitud. Vaid ka juhul, kui ajakirjandus käsitleb infot, mida keegi peab ameti- või ärisaladuseks, milleks võib pidada sisuliselt kõike. Kui uurimisorganid ei suuda muul viisil info edastajat tabada, saavad nad õiguse kohustada ajakirjanikke oma allikad paljastama. Ja kui ajakirjanik sellest keeldub, siis ootab teda kuni aastane vangistus. Ehk siis, kui uurimisorganid ei suuda leida seda, kes tõusis olulises avalikkust huvitavas asjas lihtsast salastamisest kõrgemale, pannakse vangi ajakirjanik, kel on kohustus olulisi asju uurida ja avalikkusele selgitada.

Ka selle eelnõu pani seletuskirja järgi kokku justiitsministeerium üksi. Mitte üheltki näiteks ajakirjandusega seotud või selle uurimisega tegelevalt asutuselt pole tööd alustades paberite järgi küsitud, kas selline seadus on vajalik ja parim ning annab soovitud tulemuse. Selle asemel on eelnõu seletuskirja kirjutatud järjekordne rodu ülevaateid teiste riikide seadustest, mille järgi järeldatakse, et ka Eestis oleks kohe vaja midagi samasugust. Puudub vastus küsimusele, millised Eesti ajakirjanduse eest seisvad probleemid see seadus tegelikult lahendab. Pole nimetatud ühtegi juhtu, kus ajakirjandusliku allika paljastamata jätmine oleks takistanud suure roima lahendamist või et ajakirjandus oleks sellest nii olulises asjas keeldunud.

Kui meedia esindusorganisatsioonid esitasid pärast eelnõu ootamatut avaldamist küsimuse selle tegeliku vajalikkuse kohta, jäeti see arvestamata põhjendusega, et allikakaitse sisseseadmine on juba põhiseaduse mõttes väga oluline. Kui see nii oleks, siis kindlasti oleks minister allikakaitse seadustamise vajaduse kirjutanud ka ministeeriumi eelmise aasta tööplaani, millega antakse ametnikele aasta olulisemateks tegevusteks suund kätte. Justiitsministeeriumi 2009. aasta tööplaanist pole aga võimalik leida allikakaitse väga tähtsa põhimõtte seadustamise ettevalmistamise nõuet. Küll aga käsitles meedia septembris pikalt nn viisaskandaali, millesse oli segatud justiitsministergi.

Pikalt oodatud ja ühiskonnas väga tundlikku teemat puudutav erakonnaseaduse muutmise ettepanek on taas valminud üksnes justiitsministeeriumi seinte vahel. Seletuskirjast ei tule poole sõnagagi välja, et uue seadusetähe kokkupanemisse oleks kohe kaasatud erakondade esindajaid või poliitikateadlasi, kodanikuühiskonna esindajatest rääkimata. Võib ainult arvata, mis saatus ootab erakondi puudutavat eelnõu, mille nad ise peavad nüüd valmis asjana riigikogus heaks kiitma.

Komisjoniga ei arutatud

Eelnõu tegeleb eriti suures ulatuses erakondade rahastamise korrastamise ja selle kontrolliga. Justiitsminister on aga kõik lahendused oma peaga välja mõelnud. Näiteks pandaks erakondade rahastamise kontroll vabariigi valimiskomisjonile. Seletuskirjast pole näha, et seda oleks plaani sündides valimiskomisjoniga arutatud. Langi aparaadi arvates saaks valimiskomisjon keeruliste rahaasjade kontrollimisega hakkama, kui talle lihtsalt antaks seni erakondi jälgiva riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni töötajad ja vahendid. Kas aga sellelt komisjonilt uuriti enne ettepaneku eelnõusse kirjutamist, kui piisavad ja automaatselt tulevikuks sobivad on praegused vahendid? 

Riigikokku jõudnud kohtute seaduse eelnõu, mille autorsust Lang eitab, tundub lihtsal pealevaatamisel lausa eeskujulik. Seletuses kirjeldatakse pikalt ja laialt, kuidas, millal ja keda kuulati, enne kui valmis eelnõu lauale laoti. Arutelud on väidetavalt toimunud laias kohtunike ringis. Aga reaktsioon justiitsministri 2008. aasta käskkirjaga number 53 moodustatud eelnõu kokkukirjutajate rühma töö tulemusele kummutas seletuskirja väited ühemõtteliselt. Kuidas on võimalik, et seletuskirja järgi väidetavalt laiapõhjaliselt ette valmistatud eelnõu kohta kirjutab kaks kolmandikku riigikohtu kohtunikke erakordse avalduse, et pakutaval on vähe ühist nende arusaamaga kohtusüsteemi arendamise suunast? Kelle huvisid väljendab siis eelnõu, kui need pole Langi omad ega ka enamiku kohtunike omad, kes moodustavad kogu kohtusüsteemi tipu?

Faktid kinnitavad, et justiitsministri tegevus kodanike ja riigi suhete reguleerimist kavandades on läbinähtamatu ja sarnaneb demokraatliku protsessi asemel kõvakäelise jõudemonst­ratsiooniga.

Tähtsad seaduseelnõud

Avaliku teenistuse seadus – teisel lugemisel riigikogus

Avaliku teabe seaduse muudatused (isikuandmete kaitse seaduse, avaliku teabe seaduse ja arhiiviseaduse muutmise seadus) – teisel lugemisel riigikogus

Allikakaitse seadus (ringhäälinguseaduse, kriminaalmenetluse seadustiku, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja võlaõigusseaduse muutmise seadus) – valitsuse algatatud, riigikogus

Erakonnaseaduse muudatuste kava (erakonnaseaduse ja teiste sellega seotud seaduste muutmise seadus) – valitsuse algatatud, riigikogus

Kohtute seadus – põhiseaduskomisjoni algatatud, riigikogus