Mark Šatz näitab looduslikus laboratooriumis, 12 meetri sügavusel maa all, keset jääd ja igikeltsa 10 000 aastat vana kuusepuu tükki. Foto: Jaanus Piirsalu

Kuidas paistab kliimamuutus igikeltsa uurijatele? Lihtne vastus oleks, et igikeltsale pole kliimamuutused kuidagi mõjunud. Pole see vähenenud ega suurenenud, ütleb Venemaa teaduste akadeemia alla käiva instituudi juhtiv teadustöötaja Mark Šatz. „Praegune kliima on piisav, et igikelts püsiks stabiilsena,” kinnitab ta.

Šatzi sõnul on viimase 30 aasta jooksul Jakuutias keskmine õhutemperatuur tõusnud kaks-kolm kraadi. „Talved on veidi soojemaks läinud, aga suvel ei ole keskmised temperatuurid üldse muutunud. Igikeltsa säilimise seisukohalt on aga tähtis just suvine temperatuur,” räägib Šatz. Igikeltsal on ükspuha, kas talvel on Jakuutias jaanuari keskmine temperatuur miinus 50 kraadi või miinus 47 kraadi. Vahet teevad ainult gurmaanid, nagu öeldakse.

„Igikeltsa tuntavaks sulamiseks oleks jämedalt öeldes vaja tuhandeaastast kliimasoojenemise tsüklit,” väidab teadlane, kes on üle 30 aasta seda külmanähtust uurinud.

Mark Šatz esindab neid teadlasi, kes suhtuvad skeptiliselt juttudesse praeguse kliimamuutuse hukutavast mõjust.

„Kasvuhoonegaasid on kliima soojenemise tagajärg, mitte põhjus,” lausub ta peaaegu kurjalt. „Üks miljon aastat tagasi, kui toimus suur kliima soojenemine – kas siis olid selles dinosaurused süüdi? Inimesi siis ju veel maa peal polnud.”

Šatz on veendunud, et praeguste kliimamuutuste põhjustes on inimese roll viis protsenti, ülejäänu on looduslikud protsessid. Kasvuhoonegaaside õhku paiskamist piirava Kyoto kliimaprotokolli kohta ütleb ta aga nii: „See on vaeste riikide viis avaldada survet rikastele riikidele.”

Melnikovi-nimelise instituudi all asub unikaalne looduslik laboratoorium, kuhu Mark Šatz mu viib, et näidata, mida kujutab endast igikelts. Instituudi alla kaevatud käigud ulatuvad 12 meetri sügavusele ning seal asuv igikeltsakiht on 10 000 aastat vana. Nii vana igikeltsa peal asub kogu Jakutsk. Korrusmajade ehitamiseks vajalikud vaiad lüüakse täpselt siinsete käikude sügavusele.

Looduliku laboratooriumi esimesel korrusel oleksime nagu külmkappi sattunud – seinu katab puhas jää. Külma on siin seitse kraadi. Kohe sissepääsu juures katab seina ilus paks härmatis ning sellele on lapse näpud vedanud „Kolja i Viktor”, „Katja” ja veel hulga laste nimesid.

Šatz satub sellest raevu. Maa all käib pidevalt kooliekskursioone (et teadust propageerida) – eks ühe sellise ajal lasid lapsed näppudel käia. Šatz ähvardab siia lapsi mitte enam lasta, aga rahuneb peagi, sest lapsed on lapsed igal pool, nii maa peal kui ka maa all.

Veel allapoole laskudes katab seinu juba korralik jääkiht. Laes ripuvad suured jääkristallid nagu muinasjutus. Neid ei luba Šatz katsuda, sest need on ise aastate jooksul kasvanud ja on väga õrnad.

Igikeltsa vaatamiseks on seintesse jää sisse kaevatud väikesed pesad. Saan käega seda katsuda – kõva, minu jaoks tavaline külmunud maa.

Igikeltsa kuningriigis hoitakse ka veidi Jakuutia muistset ajalugu. Mammutiskelette seal kahjuks pole. Esiteks ei mahuks see sinna ära ning teiseks võitlevad muuseumid üle maailma nende pärast. Trumbates üksteist üle rahaga, aga Jakutski instituut on vaene mis vaene. Maailmas unikaalse instituudi teadlased on sisuliselt rahatud.

Šatz toob sellise näite, et kõige kaugem „ekspeditsioon”, mis nad endale saavad lubada, on sõita Jakutskist saja kilomeetri kaugusele. Kaugemale saavad nad sõita vaid siis, kui näiteks igikeltsa uurimisele suurt raha kulutava Jaapani teadlased nad kaasa võtavad. Kui eksperte ja kohalike olude tundjaid, nii-öelda teejuhtideks.

Ei võta kuulda

Igikelts on kõige paksem Lääne-Jakuutias – 1,5 kilomeetrit! Kogu Jakuutia on üks suur igikeltsa ala – 95 protsenti sellest katab igikelts. Muide, üle poole Venemaad, täpsemalt 65 protsenti, katab igikelts.

Šatz räägib, et lisaks viletsale rahastamisele ei taheta ka nende unikaalseid kogemusi enam kuulda võtta. „Suurprojektide juurde meid ikka kutsutakse, aga meie ettepanekuid ei arvestata eriti,” ütleb ta.

Kõige kurioossema näitena toob ta esile Jakuutia tee-ehituse. „Venemaal ei osata või ei taheta igikeltsale maanteed ehitada. Teed lihtsalt vajuvad läbi,” räägib Šatz. „Veoautod vajuvad teedest läbi.” Juurde näitab ta fotot suurest kaubaautost, mis on Jakutski lähedal poole kabiinini koos asfaldiga sisse vajunud.

Skeptiliselt suhtub ta ka nn väikese BAM-i ehitamisse ehk raudtee rajamisse kuni Jakutskini. Teadlase väitel rajatakse raudteed paljusid igikeltsale ehitamise nõudeid eirates ning osas kohtades pidi valmis raudtee juba „ujuma”. „Hiinlased ehitasid Tiibeti kõrgmäestikus raudtee igikeltsale põhimõttel – mida vähem igikeltsa rikkuda, seda parem, aga siin...” laiutab ta käsi.

„Ühe probleemi tekitab igikelts veel,” mainib Mark Šatz intervjuu lõpuks ja hakkab naer­ma: „Surnud ei lagune ära!”