USA president Barack Obama kohtus eile Shanghai teaduse- ja tehnoloogiamuuseumis sadade valitud Hiina tudengitega. Väga teravaid küsimusi talle keegi ei esitanud. Foto: Reuters

Kui tollane USA riigisekretär Henry Kissinger 1971. aastal esimest korda Hiinas jala maha pani, oli see maailma jaoks niivõrd suur pauk, et tal tuli seda teha salaja. Kui president Bill Clinton 1998. aastal Hiina kohalikku demokraatiat kiitis, oli see aga rohkem anekdoot – üheksa aastat pärast Tiananmeni veresauna ja aasta enne seda, kui asuti hävitama mediteerimisliikumist Falun Gong.

Barack Obama esimene visiit Hiinasse jääb ilmselt veelgi enam varju, tema kiidukõne Hiina majanduslikule võimsusele ja samal ajal vihjamisi kõlanud kriitika inimõiguste puudumise pärast ei erinenud Bill Clintoni ega tegelikult ka president George W. Bushi Hiina-poliitikast. Suurriik USA peab meelitama teist suurriiki sõnadega, mida too kuulda tahab, samal ajal ei tohi aga unustada ka sõnu, mida kodune publik ootab.

Ja Clintonite stiilis meemäärimine jätkus ka Obama nüüdsel Hiina-visiidil. Ta teatas, et ei näe mingit põhjust, miks USA ja majesteetlik Hiina ei peaks koos-tööd tegema. „Meil on olnud viimase 30 aasta jooksul tagasilööke ja väljakutseid. Meie suhe pole olnud ilma lahkhelide ja probleemideta. Kuid meievaheline vastasseis pole sugugi ettemääratud,” teatas Obama.

Hiina uudisteagentuur Xinhua tõi esile, et Obama kiitis „tugevat, jõukat ja edukat” Hiinat. Obama kinnitas, et USA toetab ühtse Hiina poliitikat ning on huvitatud Taiwani ja Pekingi koostöö paranemisest. Xinhuale oli eriti meelepärane Obama suust kostnud Hiina vanasõna: mõtle minevikule ja sa näed ka tulevikku. Kuid seda, et Obama kritiseeris inimõiguste olukorda Hiinas, Xinhua loomulikult ei edastanud.

Associated Pressi ja BBC arvates oli aga inimõiguste nõue just Obama peamiseks sõnumiks Pekingile. „Me ei ürita suruda ühtegi valitsemisvormi peale ühelegi riigile, kuid me ei arva ka seda, et põhimõtted, mille eest meie seisame, oleks unikaalsed vaid meie riigile,” teatas Obama. „Väljendusvabadus, usuvabadus, juurdepääs informatsioonile ja poliitikas osalemine on meie arvates universaalsed õigused.”

Seega, kui Obama kõnes esineski kriitikat Hiina inimõiguste olukorrale, väljendus see läbi lillede, jättes järeldused iga kuulaja enda teha.

USA president kiitis ka internetti, mis on Hiinas allutatud tugevale tsensuurile. „Internet teeb meie demokraatia tugevamaks, sest sunnib mind kuulama arvamusi, mida ma ei tahaks kuulata, ta sunnib mind kontrollima, mida ma tegelikult teen.”

Hiina draakon ja USA kotkas

Barack Obama kõne Shanghai teaduse- ja tehnoloogiamuuseumis jõudis ehk isegi tavalise hiinlaseni, kui too vaid suutis ingliskeelsest jutust aru saada. Xinhua väiteil kanti nimelt pöördumine otse üle nii Xinhua internetikanalis kui ka Hiina ja mõningate välisriikide telekanalites. Tõele vastab küll see, et pilti nähti Shanghai telekanalites, ülehiinalised kanalid pidid siiski leppima hilisema tsenseeritud kokkuvõttega.

Vestlusring, mille ees Obama esines, koosnes 600-st Shanghai eri ülikoolidest kutsutud tudengist, seda juhatas Fudani ülikooli president Yang Yuliang. Teravaid küsimusi hoolikalt valitud seltskonnalt loomulikult ei kuuldud, küll oli Obamal oma sõnum ka hiinlastest tudengitele: USA kavatseb suurendada oma ülikoolides õppivate hiinlaste arvu sajale tuhandele.

Riigikord Hiinas ja USA-s on erinev. USA põhiseaduse aluseks on inimõigused, demokraatiamaana on ta olnud muule maa-ilmale eeskujuks – kuid viimastel aastakümnetel ehk demokraatia juurutamisega isegi liiga pealetükkiv. Hiina on teisalt endiselt riik, mida valitseb üks partei, mille liidreid ei valita, kus sõnavabaduse kasutamise eest satutakse vangi ja meedia allub rängale tsensuurile.

Kui aga Obama oleks olnud veidigi otsekohesem ja väljendanud tegelikku USA pahameelt massirepressioonide vastu Hiinas, poleks see kahe riigi suhetele kasuks tulnud. Määravam on nüüd see, millisena tema kõnet Pekingis tegelikult vastu võeti. Hongkongis ilmuv South China Morning Post rõhutas, et USA ei kavatse takistada Hiina esiletõusu.

Aga Obama ei toetanud ka demokraatia esiletõusu Hiinas. Välismeedia tavaliste hiinlasteni naljalt ei ulatu, kuid nagu näha, ei jõudnud ta kõne inimõigusi puudutav osa isegi Hiina ametnikeni: Shanghaisse ja Pekingisse saabunud Obamat üritasid tervitada teisitimõtlejaist meeleavaldajad, ent vähemalt 12 inimest saadeti aegsasti trellide taha.

Dissident Qi Zhiyong, kes kaotas jalad kuulirahe alla jäänuna 1989. aasta Tiananmeni veresaunas, üritas eelmisel nädalal korraldada inimõiguste seminari Pekingi pargis, püstitades sinna ka telklaagri, kuid Hiina võimud ei talunud meele-avaldust. Esialgu pääseb mees süüdistusega „ebaseaduslikus kogunemises ja avaliku korra rikkumises”. Ja Obamat ta loomulikult ei näe.

Küll näeb Obamat Hiina kommunistist president Hu Jintao, eile nad einestasid koos, täna peavad läbirääkimisi. Tegemist on kahe suurriigi liidritega, keda mõned meediakanalid kirjeldavad ka maailma kahe kõige tähtsama mehena, kuid kõnelustelaua taga on seis pisut ühekülgne.

Obama jõudis Hiinasse oma Aasia ringreisi neljandal päeval. Reedel oli ta Jaapanis, laupäeval ja pühapäeval pidas kõnelusi Singapuris Aasia ja Vaikse ookeani riikide koostööfoorumil APEC, eile ja täna nähakse teda Hiinas, homme kavatseb ta aga asuda koduteele Lõuna-Koreast. Pliiatsite ristamine Hiinaga algaski juba Singapuris.

Hiina esineb kaubandusbar-jääride vastasena – tahab ta ju jätkata oma ekspordi maailmavallutust: 17 protsenti Hiina väljaveost läks enne kriisi otse USA-sse, 13,3 protsenti aga Hongkongi, kust osa omakorda edasi USA poole suundub. Kaupu aga eelistab Peking importida pigem Jaapanist ja Lõuna-Koreast. Septembris suurenes USA kaubandusdefitsiit Hiinaga 9,2 protsenti ja ulatus 22 miljardi dollarini. Hiina sõltub küll Ühendriikide turu avatusest, kuid pole valmis end ise samavõrd USA-le avama. Ometi näevad ameeriklased just Hiina toibumises väljapääsu maailma majanduskriisist.

USA nõuab Pekingilt valuutavahetuskurssi, mis tugineks turuhindadele. Hiina pankurid väidavad omakorda, et madalad intressimäärad USA-s süvendavad spekuleerimist meretagustel börsidel ja ohustavad maailmamajanduse toibumist. Hiina tõrgub oma rahaühikut jüaani tugevdamast, kuna stabiilne valuuta olevat oluline riigi majandusarengule, viidates ka tõsiasjale, et USA on kehtestanud impordile Hiinast kõrgeid tolle. Peking üritab Hiina kaupu odavamaks, USA samal ajal, vastupidi, kallimaks muuta.

Ühendriigid ei ole tegelikult huvitatud Hiina jätkuvast invasioonist oma turule. Aga Hiina on ostnud kokku niivõrd suures koguses dollareid ja USA väärtpabereid, et Ameerika majanduse toibumine lausa sõltub hiinlaste heast tahtest. Välisinvestorid on samal ajal Hiinas tegutsedes sageli põrkunud karidele, mida vabas maailmas isegi ette ei kujutata. Majanduskriisist väljumisel on kaks suurriiki pigem rivaalid kui üksteise toetajad.

Keskkond

Kliimakõnelused takerdusid riikide erimeelsustesse

•• Eelmisel nädala lõpus toimunud Aasia ja Vaikse ookeani riikide koostööfoorumi (APEC) kohtumine kujunes suureks pettumuseks neile, kes lootsid näha läbimurret kliimakõnelustel, mis peaks tooma uued piirangud kasvuhoonegaaside õhkupaiskamisele.

•• APEC keskendus vaid majanduse stimuleerimisele, sest kliimamuutused polnud teemaks, milles võinuks üksmeelt saavutada. Indoneesia president Susilo Bambang Yudhoyono põhjendas selle küsimuse päevakorrast väljajätmist samal ajal sellega, et foorumilt puuduvad Taiwan ja Hongkong.

Kyoto kliimalepingu asendamine võtab aega

•• 7.–18. detsembrini toimuv üleilmne Kopenhaageni nõupidamine, kus püütakse sõlmida Kyoto lepingut asendav kokkulepe, ei pruugi ka USA ja Hiina tippkohtumiselt midagi meeldivat oodata. Hiina tööstus on kujunenud reostamise musternäiteks: see suurriik on nüüd suurim süsihappegaasi õhkupaiskaja maailmas. Peking tahab, et rikkad riigid maksaks kinni vaesemate maade võitluse kliimamuutuste vastu. Obama on omakorda väljendanud soovi kokkulepe 2010. aastani lükata.

•• Kliimakõnelused pole küll seekord otseselt USA ega isegi Hiina vastuseisule takerdunud. Arengumaad ja läänemaailm laiemalt süüdistavad üksteist kõneluste ummikseisus. Euroopa Liit ja eriti Brasiilia on aga nõudmas kõikidelt tööstusriikidelt suuremat panust kliimamuutuste peatamiseks.