Foto: Rene Suurkaev

Tema lugu on lihtne: New Yorgist pärit kolledžilõpetaja läks Soome väliskorrespondentide kursusele, armus eesti naisesse ja integreerus Eesti ühiskonda. Lisaks kirjutas oma integreerumisest raamatu. „Minu Eesti” on Apollo raamatumüügi edetabelis selle aasta 44. nädala seisuga teisel kohal.

„Teine osa tuleb järgmisel aastal,” ütleb Petrone eesti keeles, „võib-olla oktoobris, aga see pole veel kindel.” Aga tuleb välja, et see ei ole tema ainus raamatu kirjutamise plaan. Lisaks järgmise raamatu planeerimisele, päevatööle ajakirjanikuna ja täiemahulisele pereelule jõuab ta Tartus ka ülikoolis käia.

Nimelt õpib Petrone Tartus ülikooli Balti õpingute keskuse magistrantuuris ning kirjutab magistritööd juunikommunistide lubadustest eesti rahvale. „Mulle oli kõige huvitavam just Nõukogude minevik, eriti 1940. aasta ja juunivalitsus,” sõnab ta ja lisab, et kõige huvitavam tõsiasi on, et juunivalitsus ei öelnud rahvale, et tahab Nõukogude Liiduga ühineda.

„Minu meelest on tänapäeva Eestis see probleem, et väga palju raamatuid on kirjutatud Eesti Vabariigi ajast ja laulvast revolutsioonist ja nii... Aga raamatud juunivalitsusest on kirjutatud 30 aastat tagasi Nõukogude ajal – ma tahtsin näha, mis tegelikult toimus,” selgitab Petrone oma isegi eestlase kohta ebatavalist huvi 1940. aasta ajalehtede vastu.

„Pealegi on tegelased huvitavad inimesed – Johannes Vares on hoopis luuletaja ja arst ning saab siis peaministriks... Ja tuleb välja, et ta ei teadnudki, mida peaminister tegema peab ja pidi kogu aeg Ždanovi käest küsima, et mis me siis täna teeme. Luuletaja oli ka haridusminister Johannes Semper ning välisminister oli hoopis koolidirektor. Nad on huvitavad inimesed. Tahan nende elust lugeda. See on väga absurdne periood Eesti ajaloos,” on Petrone lummatud ja kirjutaks juunikommunistidest hea meelega lisaks magistritööle ka raamatu.

Lõbusam on parem kui tõsine

Küsimusele, kas see tuleks pigem lõbus või pigem tõsine, vastab kirjamees, et loomulikult lõbus. „Ajaloolased on tõsised inimesed, nende jaoks on see püha retk. Ma tahaks kirjutada midagi kõigile, mitte ainult teistele ajaloolastele,” sõnab Petrone, kes oleks pigem meelelahutaja kui kirjanik selle sõna kõige tõsisemas mõttes. „Ma ei oska ilma nalja tegemata olla.”

Ta leiab, et juunivalitsuse lugu on universaalne. Inglane võiks täitsa vabalt seda lugedes ette kujutada Nõukogude Liidu tulekut ja siis peas vasakpoolseid Oxfordi õppejõude ministriteks pakkuda: „See on mäng.”

Muide, meie jutuajamine toimub eesti keeles, vaid hädapärast tuleb vahepeal korraks inglise keel appi võtta. Raamatuid ta veel eesti keeles ei kirjuta, kuid komplimente oma keeleoskuse kohta saab kohaliku keele kõnelejatelt küll ja küll. Küsimuse peale, kas komplimendid on aastate jooksul muutunud ka, mees muheleb ja vastab, et kui varem öeldi, et mõned on siin 50 aastat elanud ja ikka mitte üks sõna, siis nüüd öeldakse, et 60 aastat.

„Ma ei tahtnud raamatus selle koha pealt julm olla, aga see on elu osa. See on Tallinna värk, siin on eestlased venelastega segamini ja pinge pikka aega õhus olnud. Tartus sellist asja ei juhtu, ja isegi Narvas mitte, sest seal räägivad kõik vene keelt.”

Enne Eestisse tulekut oli Petrone kultuurišokkide saamist Taanis õppides harjutanud, seepärast ei olnud põhjamaa temperamenti sisseelamine tema jaoks väga keeruline. „Siiski olin ma tulles kogu aeg natuke vihane, et miks need kuradi nõukogudeliitlased ehitasid nii koledaid maju. Aga hea asi selle Tallinna vaimu juures on see, et kõik areneb paremuse poole, ehitatakse uusi ja paremaid maju... See on hea tunne. See ongi asi, mis välismaalastele siin meeldib. Sa näed küll, et raudteejaam näeb kehv välja, aga samal ajal tead, et see läheb paremaks. USA-s ei ole paljudel juhtudel seda tunnet, et keegi parandab katkise asja kohe ära...”

Kes ta on?

Justin Petrone

•• 29-aastane

•• Esimese Eesti elamisloa sai 23-aastaselt

•• Esimene raamat „Minu Eesti” ilmus oktoobris

•• Toimetaja John Bickerson Bolling

•• Tõlkija Raivo Hool