See tähendab juhikesksuse (loe: putinluse), loosunglikkuse, lubadustega üle­trumpamise, poliitika korporatiivsuse ning erakondade kõlvatu rahastamise teed. Suurima toetusega Kesk- ja Reformierakonna juhtidele sobib hästi tekkinud olukord, kus parteide võistlust valijate toetuse saamiseks afišeeritakse vaid plakatlikult, lihtlausetega –, venekeelse elanikkonna vastandamise kaudu põhirahvusele, juhile või peaministrile poolt- või  vastuhääletamisena.

Leninid ja parteid

Mõistagi pole selline primitivism arukas ega demokraatlik. Ja kindlasti ei saaks selline areng vohada ilma meedia jõulise tagantlükkamiseta. Ees­kätt veri ja pori, skandaalid ja ülijuhid, sortsidega võitlus ja reklaam tagavad meediale elatise ning ellujäämise. Minu väiteid illustreerib hästi Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Priit Simsoni lugu Rahvaliidust („Rahvaliit: alla­käigu anatoomia” 29.10, EPL)

Muidugi on ajakirjanikel lihtsam ja kavalam samastada nn Leninid parteidega. Erakondade halvast mainest räägib aga asjaolu, et vaid oma ülitugevates kantsides võitsid kohalikud valimised nii Kesk- kui ka Reformierakond. Valdades löödi erakonnad volikogudest välja, eelistati pigem valimisliite. Siiski koheldi seal Rahvaliitu kui ainukest regionaalerakonda teistest märksa leebemalt.

Kaheksa aastat Eesti arengut tasakaalustanud, rohelisemaks ja piirkonnakesksemaks muutnud Rahvaliidu seis pole kiita. Samas pole see kaugeltki lootusetu. Juba praegu on tõenäolisim, et jätkame iseseisvalt. Arukas oleks siiski, et nii sotsid kui ka rohelised vaataksid realistlikult üle oma seisu ning võ­tak­sid vastu meie ettepaneku konsolideerida – kuni ühe­õiguslikel alustel ühendamiseni – Eesti sotsiaalsete ja roheliste ees­mär­kidega demo­kraat­like era­kondade tegevus.