Rein Taaramäe ühes kodupaigas Nice’is paistab küll kogu aeg päike, kuid pole sügisidülli nagu teises kodukohas Tartu lähedal Ihastes. Foto: Arno Mikkor

•• Kõigepealt, kuidas vaatad puhkeseisundis tagasi äsjalõppenud hooajale? Kas jäid rahule, täitsid eesmärgid?

Ega mul suurt eesmärki olnud. Peamine mõte oli hooaja jooksul klubis kanda kinnitada, jõuda tippseltskonda, et teised mehed ka minuga arvestama hakkaksid. Ei osanud niimoodi mõelda, et nüüd peaks mingi sõidu ära võitma – üritasin raskemateks võistlusteks hästi valmistuda.

•• See sul ju ka õnnestus. Mis hinde endale paneksid?

Paneks viie miinusega. Miinus selle eest, et jäi ikkagi kripeldama üks etapp Vueltal, kus ma mäkke ei jõudnud.

•• Kuid see juhtus ju valearvestuse pärast – kaart näitas neljaprotsendist tõusu, kuid tegelikult tõusis tee 20 protsenti. Ei olnud ju nii, et sa lihtsalt ei jõudnud sõita?

Jah, aga kui oleksin sama tugev kui kõige kõvemad mägironijad, poleks valearvestus lugenud. Siis oleks ikkagi lõpuni jaksanud minna. Pean ikka arvestama, et ma pole veel nii kogenud. Loodan, et kui edaspidi erineb tegelikkus kaardil kujutatust, ei mängi see enam rolli.

•• Mille poolest erines tänavune hooaeg eelmisest, sinu esimesest aastast Cofidises?

Mullu olin uusproff, tahtsin igal võidusõidul end tõestada, kogu hooaja vormis olla, kindlat ettevalmistust enne võidusõite ei teinud. Sel aastal tegin aga nii, et kui oli sõit, mis polnud minu jaoks nii tähtis, lasin jala sirgu ja võtsin rahulikult. Kui aga tuli sõit, kus tahtsin särada, andsin endast kõik.

•• Mis sõidud need olid – Baskimaa ja Romandia velotuur?

Baskimaal isegi ei olnud, seal ründasin rohkem mäefinišis, kuid Romandia velotuuril oli küll eesmärk kokkuvõttes hästi sõita. Seal veendusin, et mul on võimeid sõita tugevamalt ka kõrgetasemelisel velotuuril. Esialgu seitsme-kümne päeva pikkuseid, võib-olla viie aasta pärast ka pikki suurtuure. Loodan, et vaikselt arenen.

•• Oled rattasõitu treeninud kümme aastat, neist kaks profina. Kuidas sinust sai jalgrattur? Sattusid kodukandis Vändras trenni, sest muud polnud teha?

Ei, seal oli sporti võimalik teha küll – kergejõustikku, jalgpalli, võrkpalli. Ma läksin kuueaastaselt maadlustrenni, tegelesin sellega kuus aastat. Kuid rattasõit meeldis rohkem. Ma ei saa öelda, et olin maadluses nõrk, kuid see ala ei tõmmanud enam. Laps valib ikka selle, mis rohkem meeldib.

•• Miks rattasõit meeldis?

Treener Erich Perner korraldas Vändra rattarallit. Vend läks sõitma, mul polnud ratast, läksime sõbraga vaatama. Saime treeneri autoga rajal kaasa sõita ja võistlust jälgida. Treener kutsus meid trenni ja kohe hakkas meeldima. Anti ju ratas!

Kaks nädalat hiljem kutsusin ka Taneli (Tanel Kangert – toim) trenni. Kümme kuni viisteist poissi, olime sõbrad. Treeneri ülesanne oli pigem meid ala juures hoida, mitte erialatreeningut teha. Näiteks suviti sõitsime iga päev ligi 40–50 kilomeetrit. Tee äärde jäi järv, tulime alati sadulast maha ja läksime ujuma. Ei olnud väga tõsine rattatrenn. (Naerab.)

•• Millal tärkas mõte, et võiks tõsiselt sõita?

Esialgu oli rattasõit rohkem nagu elustiil. Ma polnud koolis usin ja virk, mõtlesin, et võiksin parem Otepääle Audentese spordikooli minna, saaks õpingutega lihtsamalt läbi ja ratast sõita. Välisklubisse minek tundus utoopia. Kui olin aasta Otepääl õppinud, tahtsin juba amatööriks saada. Viimases klassis olin juba kindel: tulgu, mis tuleb, profiks peab saama!

•• Välismaale minek ei olnud sul vist eriti keeruline?

Need eestlased, kes kuskil Prantsusmaa klubis profi või amatöörina sõitsid, aitasid ka noortele kohta otsida. Mind aitas Kalle Kriit, kes kuulus Saint Amandoise’ klubisse. Läksin ka sinna. Olin kõige noorem, kuid hakkasin võitma. Prantsuse karikavõistlusi peetakse amatööride kõige kõvemaks sõiduks, võitsin kuuest etapist kaks. Ei tekkinud küsimustki, kas saan profilepingu või ei. Kõik Prantsusmaa klubid kutsusid. Arvan, et mu tee jalgratturite profimaailma on olnud läbi aegade kõige lihtsam. See läks nagu sõrmenipsuga.

•• Miks valisid just Cofidise?

Üks teine suur klubi noolis mind päris tõsiselt, aga langetasin otsuse Cofidise kasuks. Cofidis oli ka Saint Amadoise’ peasponsor, sõitsime samade ratastega, klubi toetas meid rahaliselt. Nad andsid mulle ka MM-iks ja EM-iks varustust. Vähegi mõistlik mees valib selle klubi, kes on teda algu­sest saadik aidanud.

•• 2007. aastal võitsid alla 23-aastaste Euroopa meistrivõistlustel eraldistardist sõidus hõbemedali. Palun meenuta ilusat sõitu!

Too päev on eredalt meeles – sellist pauerit polnud kunagi varem elus tundnud. Tundus täiesti müstiline. Ka rada sobis – kaks kurvi, pikad lauged tõusud.

•• Miks sind pole hiljem enam tiitlivõistlustel selline edu saatnud?

Ühepäevasõidud pole minu leib. Need pole nii rasked kui tuuride mägised etapid, sõidetakse ju ikka kuskil linnas – küllaltki kerge sõit. Osa rattureid hiilgab tiitlivõistlustel – näiteks venelane Aleksandr Ko­lobnjov –, aga velotuuridel ei paista üldse silma. Neile sobivad lühikesed tõusud ja ringrajal sõit, mitte aga liikumine punktist A punkti B. Mu võimalus on aga üksinda eest ära sõita, kuid MM-il on see keeruline. Ega keegi eraldi spetsialiseeru mägironijaks või sprinteriks. Trenni teevad kõik ikka enam-vähem ühtemoodi.

•• Nii et sinult pole fännidel mõtet oodata olümpiamedaleid ja maailmameistritiitleid?

Šanss on alati olemas, aga ei usu hästi, et seda saavutan.

•• Mis teeb sinust hea mäesõitja?

Mul on suur hapnikutarbimisvõime ning hea kehakaalu ja pikkuse suhe. Loodus on andnud võime  kaua kannatada, mille avastasin 16-aastaselt elu esimesel välisvõistlusel Luksemburgi velotuuril. Käed värisesid, kõik oli nii uus. Viimane etapp läbiti suurel ringil, kus olid mõned rasked tõusud. Natuke pelgasin, kuidas nendega hakkama saan. Kui aga tuli mäefiniš, sõitsin rahulikult pundi ees. Mõtlesin: imelik, miks keegi ei ürita mööda sõita. Siis märkasin, et kaks meest minu kõrval panid täie auruga, aga ma hingasin rahulikult nina kaudu. Lõpuks sain muidugi lollusega hakkama, sõitsin 60 kilomeetrit üksi ees, tõmbasin end täiesti tühjaks, mind saadi kätte ja sain alles 20. koha. Kogemusi nappis.

•• Sa pole üle elanud ränki õnnetusi ja kukkumisi, nagu näiteks Rene Mandri või Janek Tombak. Millega seda selgitad?

Olen end natuke rohkem hoidnud kui Rene või Janek. Ma ei saa oma võimeid grupifinišis maksma panna. Lähen pundi tagumisse otsa, et olla ohutumas kohas, kus vähem trügitakse. Muidugi, pean arvestama, et kui velotuuril tuleb kokkuvõttes kõrge koha nimel võidelda, tuleb vahel olla ka eespool, muidu võid tähtsaid sekundeid kaotada.

•• On räägitud, et oled üks Cofidise põhisõitjaid. Kas tunnetad seda ise ka, et meeskonnas vaadatakse sind kui liidrit?

Väga mitte. Ma pole ühelgi tugeval sõidul silma paistnud. Näiteks Vuelta on nii suur sõit, et seal ei saa kokkuvõttes veel minu peale panustada. See aeg on ees. Aga Romandia velotuuri eel ütlesin: „Tunnen, et suudan midagi korda saata.” Siis mind hoiti ja aidati. Et nii hakkakski olema, tuleb mingil tuuril kokkuvõttes kõrge koht saada.

•• Teie klubis pole ühtki suurt tähte. Miks?

Tõsi küll, enamikus meeskondades on suur sõitja. Kui oleksin mänedžer, otsiksin küll ratturi, kelle ümber saaks tiimi ehitada. Kuid Cofidisel on teine vaatenurk – nad otsivad rohkem noori, kellest saaks staari kasvatada ja kes oleksid puhtad. Näiteks mind saatis Cofidis juba amatöörina sageli dopingukontrolli, et olla kindel – puhas poiss.

Cofidisel pole pärast nelja kuni viie aasta tagust dopinguskandaali suuri staare olnud. Äkki kardetakse – kui liider osutub dopingupatuseks, on see suur pauk. Sponsor võib lahkuda, kõik kannatavad.

•• Kas noored  on puhtad?

Ma ei oska küll ühtki meeskonnakaaslast kahtlustada.

•• Mida ütled dopinguküttide kehtestatud karmi reegli kohta, et proff peab teada andma, kus viibib?

Nii tugev kontroll on raske, aga siiski väga hea. Hea on ka ratturi biopass, kuhu on kantud isikuandmed ja tervisenäitajad. On paar näitajat, mis peaksid terve elu jooksul olema samad. Kui need muutuvad, langeb ratturile kohe kõrgendatud tähelepanu. Saia süüdes ju muutusi ei tule!

•• Mida sihid järgmisel hooajal?

Oleneb, millistele sõitudele saame. Pariisi –Nice’i velotuurile saame kindlasti, seal tahaks hästi sõita. Kui Bastogne’i–Liege’i klassikule pääseme, tahaks seal ka proovida. Ma pole küll ühepäevasõitja, kuid see on raske klassik, mulle sobiv. Dauphine Libere’i velotuur toimub natuke enne Šveitsi tuuri, ka seal tahaks osaleda, kuigi mitte veel päris tippvormis olla, et end hoida Tour de France’iks. Ei taha Prantsuse velotuuriks palju lubada, sest peab vaatama, mis välja tuleb – kas üritada kokkuvõttes kõrgemat kohta või mõnel etapil rünnata või mingit särki püüda. Ega näiteks noore sõitja särki pole üldse lihtne saada! Tänavu sai selle Andy Schleck, kes tuli kokkuvõttes teiseks.

Loodan, et saan ka Vueltale. Võib-olla sõidan seal ainult pool tuuri. Kui meeskond ei vaja, pole 23-aastaselt mõistlik aastas kahel suurel velotuuril osaleda. Kui keerad vindi üle, ei tea, mis jälje see võib jätta. Kehaliselt võid selleks valmis olla, psühholoogiliselt aga mitte. Kindlasti polnud ma möödunud suvel just psühholoogiliselt valmis Tour de France’i sõitma.

•• Kus võiksid olla 10 kuni 15 aasta pärast?

Sõidan rattaga, aga kus, ei tea. (Naerab.) Usun, et olen selleks ajaks suurtuuride esikümnemees. Arenen loogilist rada pidi edasi, lõpuks jõuan kõrgele tasemele.

Eluloolist

Rein Taaramäe

jalgrattur

Sündinud 24. aprillil 1987

Pikkus 184 cm, kaal 67 kg

Klubid: spordiklubi Viko, Prantsusmaal Saint Amandoise ja Cofidis.

Saavutused: 2007. aastal alla 23-aastas­te EM-i hõbe eraldistardist sõidus, täna­vu Baskimaa velotuuri parim mägedesõitja, Romandia velotuuri 3. koht, Eesti meister eraldistardist sõidus ja grupisõidus.

Elu Nice’i lähedal nagu idüll

Rein Taaramäe elab Lõuna-Prantsusmaa kauni Riviera südames. „Ühel pool meri, teisel Alpid,” nendib rattur rahulolevalt. „Ala­ti soe, alla 15 kraadi temperatuur naljalt ei lange, enamasti paistab päi­ke.”

Ta üürib Nice’i eeslinnas Saint Laurent du Varis tillukest korterit. „28 ruutmeetrit, aga üüri maksan poole rohkem kui Eestis, peaaegu 10 000 krooni kuus,” lausus ta.

Uuel aastal ootavad ees aga elumuutused – Cofidisse tuleb sõitma Kalle Kriit, kellele Taaramäe aitas kohta leida. See tähendab, et sõbrad võivad elamiseks koos väikse maja vaadata.

Taaramäel haruldane eeldus

Maailma paremate vastupidavusalade harrastajate maksimaalne hapnikutarbimisvõime (VO2 max) on üle 80 milliliitri kehakilogrammi kohta minutis. Rein Taaramäele mõõdeti sügisel kehalistel katsetel 78, võistlushooajal isegi 88 ml/kg/min.

Tour de France’i viiekordsel võitjal hispaanlasel Miguel Indurainil oli VO2 max tippvormis 88 ja suusatamise ka­heksakordsel olümpiavõitjal norralasel Bjørn Dæhliel puhkeperioodil 96 ml/kg/min.

„Üle 80 on väga hea näit,” ütles Tartu ülikooli emeriitprofessor Ants Nurmekivi. „On selge, et ka Taaramäel on ha­ruldane aeroobne võimekus. Kui hapnikutarbimisvõime on suur, siis reeglina on sportlasel suhteliselt palju aeglaseid lihaskiude, mistõttu sprinteriomadu­sed võivad kannatada. Suur VO2 max annab mägedes sõitmiseks tuntava eelise.”