Juuli lõpust alates on Eesti loodepoolseim punkt Põõsaspea neem olnud linnuvaatlejate erilise tähelepanu all, sest viimne kui üks Arktikast lõunasse talvituma suunduv veelind üritatakse üle lugeda. Praeguseks on seal sulelisi loendatud rohkem kui eales varem – juba tugevalt üle kahe miljoni.

Õigupoolest on kirdesuunalisele rännuteele jääv Põõsaspea kogu Põhja-Euroopa parim massirände vaatlemise koht, kust lendab nii kevadel kui ka sügisel mööda sadade tuhandete kaupa ranniku järgi joonduvaid aule, laglesid, parte, hanesid ja kaure. Vähemal määral ka kurvitsaid ja kajakalisi, kes pagevad samuti Lääne-Siberi tundrast ja taigavööndist käreda talve eest parematesse tingimustesse.

Peaaegu kõik tiivulised läbivad Põõsaspea neeme ja Osmussaare vahelise ligi seitsme kilomeetri laiuse pudelikaela. Nii on iga suleline binokli või vaatlustoruga vaatlejale justkui peopesal näha. Ja nii pole ka imestada, et see kitsuke maasäär on põhjala linnuhuviliste seas tuntud kui omamoodi Meka, kuhu rändehooajal igal võimalusel seda uhket looduse vaatemängu kaema minnakse.

Enne starti Lääne-Euroopasse koonduvad Arktika ookeani ääres Koola poolsaarest kuni Taimõrini pesitsevad veelinnud Valge mere ümbrusesse. Siis kui tuul seal lindudele soodsasse kanti pöörab, täidavad esimesed tiivuliste parved taeva. Kulub vaid ööpäev, kui ka Põõsaspeal taevaväravad valla löövad ja esimesed rändajad läbi sealse pudelikaela kihutavad. Lennukiirus jääb vahemikku kuuskümmend kuni seitsekümmend kilomeetrit tunnis.

Juba kolmandat kuud katkematult kestva loendusega püüavad ornitoloogid saada uusi andmeid, et eri veelinnuliikide arvukust täpsustada.

Luiged ootavad lume tulekut

Suvest saadik valgel ajal Põõsaspeal püsivalt olnud ornitoloog Margus Ellermaa tõi esile, et viimastel aastatel on näiteks mitme miljoni võrra vähenenud aulide arv. „Kui üheksakümnendatel aastatel loendasime siin vaid ühel parimal rändepäeval ligi veerand miljonit auli, siis seekord oleme neid kogu hooaja peale sama palju kokku saanud,” osutas Ellermaa.

Aulide hulga kokkukuivamise üheks peamiseks põhjuseks peetakse Läänemere järjest suurenevat õlireostust. Ellermaa viitas, et aulide üks olulisemaid talvitus­alasid on Gotlandi madalikul, mis jääb ühtlasi Läänemere tihedaima laevaliiklusega laevateele.

Et alused aule pidevalt salaja pilsiveega kostitavad, näitavad seal tehtud uuringute tulemused: iga kümnes seal kandis kalameeste võrkudesse jäänud auli sulekuub on olnud õline.

Seepärast on asutud kaaluma, kas aulide huvides poleks mõttekas see laevatee nendest eemale tõsta.

Kui rände tipp-päevadel loendati Põõsaspeal ligi sada tuhat lindu, siis praeguseks  jääb päevane loendussaak alla kümne tuhande – väiksemate salkadena mööduvad enamasti veel aulid ja tõmmuvaerad.

Rändurite voolu raugedes lahkuvad loendajad Põõsaspealt pärast novembri esimest nädalat. Samas pole teed talvitumisaladele alustanud laululuiged, kes oota­vad veel aega, mil lumi lõpuks maa katab. Viimaste lahkujate kirjuhahkade ränne peaks aga alles detsembri alguses hoo sisse saama.

Nõrgad hukkuvad

••    Pendeldamine pesitsus- ja talvitumisalade vahel on lindudele väga suur katsumus, mille käigus teeb looduslik valik vigaste ja väetite seas halastamatult puhastustööd.

••    Nii on ka Põõsaspeal pilkudega merd ja taevast puurivad vaatlejad pidevalt sellest traagikast osa saanud. Näiteks nähtud suur-kirjurähnidest hukkus iga üheksakümnes merd ületanud lind. Hukkunutel jäi kaldast puudu mõnisada meetrit.

••    Kajakatel ei jää sellised väiksemad hädalised tähele panemata ja nad pistavad need kohe nahka. Suuremaid veelinde, kes on rännuteel nõrgaks jäänud, seiravad jälle merikotkad.

••    Ent vaatlejad näevad küllaga ka helgemaid momente. Hiljuti näiteks lendas Põõsaspeale üks kodutuvi, kes puhkas oma tiibu kas vaatlustorul või mõne linnumehe peas istudes.