Ühegi olulisema partei valimisprogrammist ei puudu laused, mis tõotavad edendada bussi-trammi-trolliliiklust. Käesoleva ülevaatega püüan vastata küsimusele, kas väljapakutud ideed on ka tegelikkuses realiseeritavad.

Meie pealinna ühissõidukeid iseloomustab endiselt madal teenindustase. Osalt ka sellest tingitult valmistavad liiklus-probleemid igapäevast peavalu nii linnaelanikele kui ka linnavõimule. Meeldigu see meile või mitte, kuid linnakeskkonnas ei saa transpordisüsteem soodustada autokasutust. Me võime ehitada rohkelt mitmetasandilisi ristmikke, kuid on fakt, et avaliku sektori investeeringud teedevõrku ei suuda mitte kunagi sammu pidada autokasutuse kasvuga. Seetõttu on eriti oluline uurida, kuidas jaotuvad erakondade lubadused auto- ja ühistranspordi vahel, lähtudes nende mõjust veoliigi kasutatavusele.

Eelistus autodele

Parempoolsetele erakondadele omaselt on IRL-il ja Reformierakonnal ülekaalus lubadused, mis soodustavad autokasutust. Põhiteemadeks on mitmetasandiliste ristmike ja parkimismajade rajamine, uued ühendusteed-tänavad. Elluviimise korral tähendaks see ainuüksi Põhjaväila, Ülemiste liiklussõlme ja Haabersti ristmiku puhul investeeringut, mis ületab kaks miljardit krooni. Tagajärjena muutuks võimatuks suuremate investeeringute tegemine ühistransporti. Euroopa Liidu abi kasutamine ei ole seejuures mingi kergendus, sest ka selle raha hulk on piiratud. Kõnealuste ristmike valmimisel tekib aga meie pealinna vähemalt sama palju analoogseid pudelikaelu lihtsalt teistes kohtades. Võimalik, et mõni neist plaanidest on linna tulevikku silmas pidades tõepoolest vältimatu. Paraku pole aga Tallinnas mitte kunagi tõsiselt võrreldud erinevaid probleemide lahendusvariante, lähtudes sotsiaal-majanduslikust tasuvusest. Tihti on need analüüsid tehtud vaid ühe projekti spetsiifikast lähtudes, kaalumata teisi võimalusi – näiteks ühistransporti.

Samas on nii IRL kui ka Reformierakond rõhutanud vajadust parema bussiühenduse järele kesklinna ja lennujaama vahel. Bussiliikluse tihendamist võib kahtlemata pidada jõukohaseks ja vajalikuks. IRL on pannud seejuures rõhku otsebussile, mis liiguks vastavalt lennuplaanile. Siit tekib aga küsimus, mil moel kavatsetakse koordineerida busside liikumist lennukite järgi, mille saabumisajad ei ole alati täpsed, rääkimata ettearvamatust ajakulust pagasi kättesaamisel.

Ometi kerkib IRL-i programmist esile ka üsna hirmutav punkt. Nimelt on valimislubaduste seas kolme või enama sõitjaga autode lubamine ühis-transpordirajale. Mismoodi hakatakse sel juhul kontrollima, mitu inimest on autos? Ühis-transpordiradade efektiivsuse vähendamine on Tallinna-suguses linnas lubamatu. Kokkuvõt-tes suurendab see ühissõiduki kasutaja ajakulu ja muudab sellised rajad mõttetuks.

Suurejooneline trammivõrk

Reformierakond on teinud ühistranspordi valdkonnas ka ühe väga kalli lubaduse. Nimelt öeldakse, et bussid-trammid-trollid tehakse ligipääsetavaks puuetega inimestele. Kas programmi koostajad olid ikka teadlikud, kui suur hulk praegusi ühissõidukeid on kõrgepõhjalised? Nende ümberehitamine on sageli võimatu, mistõttu tuleks julgelt pool praegusest ühissõi-dukite pargist välja vahetada – ambitsioonikas plaan! Ainuüksi trollide-trammide puhul tähendaks see üle 1,5 miljardi krooni suurust kulutust. On see ikka võimalik ajal, mil linn ehitab lubaduste kohaselt ka miljardiristmikke?

Nii sotsiaaldemokraadid, rohelised kui ka Keskerakond lubavad arendada Tallinnas suurejoonelist trammivõrku. Sotside põhilubaduseks on Lasnamäe trammiliin, kuid Keskerakond ja rohelised ei jää nii tagasihoidlikuks ja viitavad ka laiendustele mujal (näiteks Mustamäele). Ühissõidukikasutajana võiks olla selle üle küll õnnelik, kuid on täiesti selge, et need projektid ei ole reaalsed. Tallinna praegune trammivõrk on lausa katastroofilises seisus. Muutkem esmalt seal sõitmine vastuvõetavaks, alles siis võime rääkida kõrgematest eesmärkidest. Trammipargi andmetele tuginedes maksab ühe kilomeetri rööbastee remont 15 miljonit krooni. Minu hinnangul vajab seda kiiremas korras umbes 18 kilomeetrit Tallinna trammiteedest. Seega on tarvis umbes 270 miljoni krooni suurust investeeringut. Ometi suutis linn sel aastal eraldada raha vaid 400 meetri trammitee remondiks. Lasnamäe uue ühenduse maksumus ulatuks aga 2,1 miljardi kroonini. Pealegi ei ole liin seni planeeritud asukohas tasuv. Selle kasutatavus jääks oluliselt alla maailmas trammide puhul ratsionaalseks peetavast tasemest. Mustamäele kavandatava liini puhul tekib aga küsimus, mis on üldse projekti eesmärk. Trolli asendamine trammiga ei too kõigi eelduste kohaselt nii olulist võitu, mis toetaks ühe keskkonnasõbraliku veoliigi teisega asendamist.

Rohelised on Tallinnas olulist rõhku pannud ka ühistranspordiliikide omavahel integreerimisele. Eesmärgiks peetakse kesklinnas ühissõidukite arvu vähendamist ja sõitjate suunamist selles piirkonnas suurema veo-võimega sõidukiliikidele (tramm, rong). Kahjuks on aga unustatud, et ümberistumine tähendab sõitjale igal juhul täiendavat ebamugavust ja avaldab kahtlemata sõitja poolt tajutavale sõidukogemusele negatiivset mõju. Seda eriti olukorras, kus ümberistumisi võib tulla oluliselt rohkem kui üks.

Tuleb tunnistada, et valimisprogrammidest leiab päris palju suuri algatusi. Iseasi on see, kas Tallinnal jätkuks ka kõi-ge parema tahtmise juures nendeks vahendeid. Tekib tunne, et erakonnad ei kavatsegi oma lubadustest kinni pidada – süüdlase, kelle tõttu ei saanud projekti ellu viia, leiab ju alati. Praegu oleks poliitikutele kõige kohasem soovitada: sõitke mõnikord ise ka bussiga ja uurige, mis tavasõitjale tegelikult muret teeb. Autoaknast bussi vaadates ei saa ühestki poliitikust ühissõiduki-spetsialisti!