Sõnavõtud stiilis: „magusat võimupirukat ihkab” ja „valimisralli kogub tuure” ei jäta kandideerijaist parimat muljet. Lisaks väljendid võimule pürgijaist, võimumaiastest tegelastest, räpase mängu mängijatest, kaaskandidaatide mustajatest, poriga loopijatest. Tihti pannakse, kahjuks ka ajakirjanike poolt, kõik kandidaadid ühte patta.

Kas inimese siira sooviga kodupaiga elu edendada peavad kaasnema solvangud? Eesti peaks uhke olema, et leidub

15 323 inimest, kes on nõus valimistel kandideerima, vastutust võtma. Ligi kaheksasada enam kui nelja aasta eest. See näitab demokraatia ja külaelu edenemist.

Pisike matemaatika kulub siiski ära. Kandideerijate hulgas on neid, keda ei huvita elu edenemine, vaid naaberparteile ärapanemine. On nimekirju, mille sisuks oma partei promomine sõltumatuse sildi all. On nimekirju, mille ainueesmärk on vana võimu kukutamine. Rääkimata kandideerijatest, kelle kohta sobivad pealkirjas mainitud epiteedid imehästi.

Aga üle jääb tuhandeid tublisid, kellel on kummaline ja häbi olla samas saadikukandidaadi paadis poliitpalagani tegijatega. Pean silmas kohalikke ettevõt-jaid, kooliõpetajaid, seltsielu edendajaid, farmereid, üliõpilasi. Inimesi, kellele tehakse haiget, pannes nad valimatult „sigade ja kaabakatega” ühte mesti. Muuseas, kannatavad ka reaparteilased, kes maailmavaate, mitte võimujanu sunnil erakondadega liitunud on.

Kahed valimised korraga

Tegelikult käivad Eestis kahed valimised. Ühed, enam silma hakkavamad on suuremates linnades. Nende mängureeglitesse mahub tihti kõik halb, mida poliitikaga seostatakse. Teised valimised on sõna otseses mõttes kohalikud, mis käivad väikelinnades, alevites, külades. Nende sisuks on inimeste siiras soov oma kodupaiga tuleviku küsimustes kaasa rääkida, midagi ise ära teha. Tark peaks suutma nende kahtede valimiste vahel vahet teha.

Ja tähtis on ohjeldada mõtlematute sõnade loopijaid. Kuidas suhtuda kooliõpetajasse, kes viskab killu, et valimised on üks poliitiline jama? Õpilased jäävad uskuma ning valima ei lähe. Märksa parem õpetaja on see, kes õhutab õppureid valima. Ja ehk korraldab ühiskonnaõpetuse raames kohtumise kõigi nimekirjade esindajatega. Ning kindlasti pole kuldaväärt lapsevanemad need, kes oma võsukese ees tõrvavad kõiki kandideerijaid selle asemel, et info hankimisele õhutada, soovitada valima minna.

Tegelikult pole Eestile ohtlik isegi mitte kõige suuremast kaabakast kandideerija, vaid just see, kes vaba rahva vabu valimisi halvustab. Sest ta viib meid tagasi müüridetagusesse verevasse aega, kust põgenema pääsesime.

PS. Kui oleksin vallavanem, siis kutsuksin valimistejärgsel päeval kõik valimistel kandideerinud kodanikud vallamajja kokku, et neid kõiki – nii võitjaid kui ka kaotajaid – tänada. Sest just tublide, valimistel kandideerivate inimeste toel püsib demokraatlik Eesti.