Kui rah­va ena­mus head ta­va ise ra­ken­dab, po­le kee­lu­sea­dust va­ja. Kui ei ra­ken­da, siis jät­kub halb ta­va nii võim­salt, et sea­dus on võime­tu. Tu­leks jär­je­kord­ne JOKK, kus kõige hõlp­sam on kin­ni nae­lu­ta­da neid, kel­le vas­tu sea­dus pol­nud­ki mõel­dud.

On ühis­kon­na­le kah­ju­lik käi­tu­mi­ne, mi­da tu­leb sea­du­se­ga pii­ra­ta, ja on ta­vad, mi­da hoiab kor­ras ühis­kond­lik ees­ku­ju ja sur­ve. Nen­de piir on hä­gu­ne. Kas rat­tu­rilt on põhjust sea­du­se­ga nõuda kiiv­rit? See  pii­rab isi­ku­va­ba­dust, ent õnne­tu­se pu­hul mak­sab haig­la­ku­lud kin­ni ühis­kond.

Kee­le ka­su­ta­mist ei re­gu­lee­ri su­gu­gi igal pool riik­lik sea­dus. USA kuu­lu­tas ing­li­se kee­le üld­se amet­li­kuks kee­leks al­les paa­rikümne aas­ta eest, kui jaa­pa­ni pä­ri­to­lu se­naa­tor Haya­ka­wa hak­kas mu­ret tund­ma his­paa­nia kee­le le­vi­ku üle Ca­li­for­nias. Riik­lik­ku kee­le­nor­mi­mist po­le aga ik­ka veel mär­ga­nud.

Ega sel­lepä­rast veel iga amee­rik­la­ne lau­la na­gu nokk loo­dud ja tu­ju on. Nor­mid on ole­mas, kuid kont­roll on ühis­kond­lik ja ha­ju­ta­tud. Iga aja­ki­ri ja kir­jas­tus val­vab oma kee­le­ka­su­tust, sest mui­du võib kao­ta­da lu­ge­jaid. Stii­lid aga eri­ne­vad. Tä­na­va­keel ei so­bi tip­pa­ja­le­he­le, ega aka­dee­mi­li­ne sõna­va­ra punkaja­kir­ja­le. Ise­gi tipp­kir­jas­tu­sed ka­su­ta­vad ko­ma mär­ga­ta­va­te eri­ne­vus­te­ga. On mit­me­ke­si­sust ja ruu­mi kat­se­ta­da ning are­ne­da.

Keelesolkijast söögikoht

Väi­ke­sel kee­lea­lal li­sab mu­ret see, kui maail­mas roh­kem rää­gi­tav keel va­jub kae­la. Eri­ti tu­ris­tid on ime­li­kud loo­mad. Tu­le­vad just maa eripä­ra pä­rast, ta­ha­vad aga, et ol­mes oleks kõik tut­ta­valt rah­vus­va­he­li­ne. Söö­gi­ko­ha või ho­tel­li oma­nik võib siis ar­va­ta, et ing­lispä­ra­ne ni­mi tõmbab klien­te juur­de. Või oma arust ing­lispä­ra­ne, na­gu Ho­tel Sh­nel­li – kat­su­ge vaid ing­li­se sõnas­ti­kust lei­da ühte­gi shn-iga al­ga­vat sõna!

Ku­hu jääb see­juu­res ta­va või hea mait­se? Nar­re söö­gi­ko­ha ni­me­sid on Tar­tus ka seal, kus vä­lis­tu­ris­tid vae­vu mõõtu an­na­vad. Kui tart­la­sed vä­hem lö­mi­taks vä­lis­mai­se ees, siis oleks psühho­paa­di ni­me­ga res­to­ran pal­ju va­rem kin­ni pan­dud ja maf­fiat ülis­tav kõrts te­ma­ga koos. Ka Loun­ge või Ca­fe ei tooks siis küla­li­si juur­de. Kui ni­mi al­gab na­gu pann­kook prant­su­se kee­les, lõpeb aga na­gu ees­ti trepp, siis mi­nu söö­gii­su ka­ha­neb. Sest keel­te sol­ki­mi­ne on mul­le vas­tu­meelt.

Kui kesk­mi­se tart­la­se mait­se on na­gu on, mi­da siis suu­dab riik­lik kee­le­sea­dus? To­pid ühe prao kin­ni, im­mit­seb alaväär­sus väl­ja tei­sest. Ai­tab vaid alaväär­sus­tun­de ka­ha­ne­mi­ne. Mui­de, kumb so­bib kee­lerütmi pa­re­mi­ni, kas prant­su­se res­tau­ran­t’ist saa­dud res­to­ran või ing­li­se pub’ist tul­nud pu­bi? Esi­me­ne juh­tus liht­salt tu­le­ma va­rem.

Ühes hil­ju­ti­ses küsit­lu­ses pool­das üle 80% vas­ta­jaist ran­ge­mat kee­le­sea­dust. Kui need 80% omaen­da kee­le­ka­su­tust na­tu­ke val­vak­sid, oleks ees­ti keel pal­ju puh­tam ja ke­nam. Aga ei, just siis, kui mi­na jõud­sin end har­ju­ta­da ütle­ma „hea küll”, mur­dis „oo­kei” Ees­tis lä­bi. Kas peaks sel­le sea­du­se­ga kee­la­ma? Ja „da­vai tšau” kah? Küllap ütleks 80% meist ka sel­le plaa­ni koh­ta „oo­kei” – ja tar­vi­taks eda­si.

Kesk­mi­ne eest­la­ne pool­daks ka sea­dust, mis pa­neks siin­sed muu­keel­sed rää­ki­ma ees­ti keelt. Aga kat­su­gu kee­gi kõnel­da ve­ne akt­sen­di­ga ees­ti keelt, ja „kes­k-eest­la­ne” lä­heb ko­he üle oma veel­gi kõve­ma akt­sen­di­ga ve­ne kee­le­le. On rah­vas, kes ik­ka veel ar­vab, et sea­dus la­hen­dab kõik – eri­ti siis, kui nad ise vas­tu­pi­di­selt käi­tu­vad.

Riik on sant luuletaja

Kõige va­bam rii­givõimust oli ees­ti keel tsaa­ria­jal. Tsen­suur pii­ras, mi­da öel­di, mit­te aga kui­das öel­di. Loen nüüd äh­var­du­si, et kui riik­lik kont­roll ei tu­gev­ne, lan­ge­vat  keel ta­ga­si sin­na, kus oli 150 aas­ta eest. Kui­das see keel siis too­na nii jõud­salt are­nes? Va­na kir­ja­keel asen­dus uue­ga ka il­ma tsaa­ri ukaa­si­ta, jät­tes ai­nult sõna „is­san­d” ja ni­med na­gu Pes­sa, Tal­lo ja Ar­ro, mil­le­ tä­hen­du­si enam ei ta­ju­ta.

Keel are­nes sel­le pä­rast, et le­he­toi­me­ta­jad na­gu Karl Au­gust Her­mann ja Ado Grenzs­tein murd­sid pii­ke, kas kir­ju­ta­da „i­lu­sas­te” või „i­lu­sas­ti”. (Grenzs­tein ar­vas, et „Hir­man­n” ei kõlaks „ilu­sas­te”, unus­ta­des, mi­da e-d teek­sid ta en­da var­ju­ni­me­le, Pii­ri­ki­vi.) Keel are­nes sel­le pä­rast, et kee­le-Aa­vik tegi lä­bi­se­gi an­de­kaid ja nar­re et­te­pa­ne­kuid – ku­ni ise­seis­vu­se tul­les sai, mi­da soo­vis – rii­gi, kes hakkas kee­le eest hoolt kand­ma. Ai­nult et keelt hak­ka­sid nor­mi­ma tei­sed, Aa­vi­ku vas­tu. Ja mõnel pu­hul rah­va vaist­li­ku kee­le­tun­de vas­tu, mil­lest siia­ni po­le ja­gu saa­dud.

Mi­nu kee­le­tea­dus­li­kud saa­vu­tu­sed piir­du­vad paa­ri-kol­me uu­ri­mu­se­ga. Aga nii pal­ju pais­tab küll se­ni­sest aru­te­lust, et mi­da vä­hem tea­tak­se keel­test üld­se ja ees­ti kee­le aja­loost iseä­ra­nis, se­da enam ol­lak­se val­mis keelt külmu­ta­ma an­tud het­ke kroo­nu­vor­mi. Ma po­le kin­del, kas riik on ik­ka halb pe­re­mees, aga sant luu­le­ta­ja on ta küll. Nii na­gu häid ta­vu üldi­se­malt, nii ei saa ka kee­le­ka­su­tust jät­ta rii­gi hoo­leks. Elav keel va­jab mit­me­ke­si­sust, va­jab  vii­mist­le­mist meie kõigi poolt.

Varem samal teemal:

Urmas Sutrop: Trahvidega keelt paremaks ei muuda, EPL 10.8