•• Teatris on ärev aeg, käibemaks on tõusnud, kultuuriministeerium tahab raha järgmise aasta eelarves veel 15 protsenti vähendada. Millised mõjud võiksid sellel teatrielule olla?

Ega tea­gi, ju­ba juu­li­kuu on käes, aga järg­mi­se aas­ta ee­lar­vet ei ole. Eten­du­sa­su­tus­te liit on öel­nud, et kui peab veel dras­ti­li­selt kär­pi­ma, siis ei saa so­li­daar­su­se­ga enam eda­si min­na. Eten­du­s-a­su­tus­te liit on se­ni öel­nud, et kui on va­ja kär­pi­da, siis kär­bi­me nii Va­ne­mui­selt kui ka VAT-teat­rilt võrd­se prot­sen­di, aga nüüd on sel­ge, et nii enam ei saa. Kui kär­bik­si­me so­li­daar­selt 10–15 prot­sen­ti, sa­tuk­sid teat­rid sel­lis­tes­se ras­kus­tes­se, et pal­jud lä­hek­sid pank­rot­ti. Ai­nu­ke va­riant on vas­tu võtta kul­tuu­ri­po­lii­ti­li­si ot­su­seid. Aga see on ju­ba kul­tuu­ri­mi­nis­tri pä­de­vus, kel­le ar­vel ta ülejää­nud el­lu jä­tab.

•• Mis mõtteid tekitab sinus see buumi languseks pöördumine?

Kunst­nik võiks ol­la ajast na­tu­ke ees, mit­te ta­gantjä­re­le kii­ta. See­ga ma mõtlen, et kui­das eda­si, sel­met kui ju­be olu­kord. Ta­gantjä­rgi võib rõõmus­ta­da, et ajal, kui lae­nuvõtt oli kõige nor­maal­sem te­ge­vus, te­gi­me la­vas­tu­se „Naf­ta!”, mis rää­kis sel­lest et rik­ku­se peab kõige­pealt te­ki­ta­ma ja äk­ki pea­le­sun­ni­tud tar­bi­mis­mu­de­lid po­le­gi ai­nuvõima­li­kud.

•• Ja teil õnnestus olla nafta hinnašokist pisut ees?

Na­tu­ke jah. Prae­gu ma­jan­dus­lan­gu­sest rää­ki­ma ha­ka­ta on teat­ri­le lii­ga liht­ne. Kunst võib prae­gu in­nus­ta­da ja lo­hu­ta­da ning sel­le jaoks võib vaa­da­ta „Pe­rik­les­t”. Mis puu­du­tab kunst­ni­ku rol­li ühis­kon­nas, siis „Kui­das se­le­ta­da pil­te sur­nud jä­ne­se­le” võiks pä­ris häs­ti te­ge­le­da sel­le­ga, mis on kunst­ni­ku osa sel­les il­mas. Kunst­ni­ku roll on ärk­vel püsi­da, kui ühis­kond­li­kud nar­ra­tii­vid või mee­leo­lud te­ki­ta­vad heao­lu- või ma­sen­dus­tun­de. Üks asi, mil­le­le ma siia tul­les mõtle­sin, on see, et Ees­ti ühis­kond on igal ta­san­dil vä­ga for­maa­dipõhi­seks muu­tu­nud.

•• Mis see tähendab?

See, et prae­gu­ne in­terv­juu aset leiab, on ka for­maat. See po­le ot­se­selt kel­le­gi va­ba ta­hte väl­jen­dus, vaid le­he­ruu­mi täit­mi­ne. Loo­mu­li­kult, sel­le for­maa­di sees tee­me ju ka va­bu va­li­kuid. Mul oli võima­lik keel­du­da ja sul küsi­da teis­te käest. For­maa­dist ee­mal­du­mi­ne oli see, mi­da me oma teat­ri­ga te­ha taht­si­me. On va­ja­dus te­ha lu­gu ja se­da me tee­me. Suu­red teat­rid ütle­vad, et plaa­ni­vad te­ha aas­tas ka­hek­sa uus­la­vas­tust. Kui nad jõua­vad konk­reet­se­te ni­me­de­ni, siis saa­vad aru, et ka­hek­sa plaa­ni­sid, kuus on ole­mas, aga mis nen­de ka­he­ga te­ha? No kut­su­me kel­le­gi, las teeb mi­da­gi. Sa­mas see, et kõik teat­rid te­gut­se­vad sel­li­se for­maa­dipõhi­se mõtle­mi­se pin­nalt, ei la­se kel­lel­gi sel­lest ee­mal­du­da. Sel­ge, et kui la­sek­si­me kõik oma töö­ta­jad lah­ti ja ütlek­si­me, et tee­me oma järg­mi­se la­vas­tu­se siis, kui tun­ne on tu­gev, ei saaks me ühte­gi töö­ta­jat ta­ga­si, sest nad on va­he­peal läi­nud mu­ja­le töö­le.

•• Mismoodi ilmneb see formaadipõhisus ühiskonnas?

Üks for­maa­ti­dest on heao­lu­kul­tus. Kui kõigi­le tun­dus, et tu­leb os­ta oma ma­ja ja sel­le ni­mel ta­sub pin­gu­ta­da, sel­gus ühel het­kel, et lin­na need ma­jad küll ära ei ma­hu. Tu­leb ehi­ta­da lin­na kõrva­le, os­ta au­to või kaks au­tot. Nii tek­kis­ki tea­tav for­maat, mi­da mas­sipsühhoo­sis täi­ta üri­ta­ti. Kel­lel­gi pol­nud võima­lust küsi­da, kas see for­maat on pä­dev. Kas ma te­ge­li­kult ta­han ela­da lin­nast 20 ki­lo­meet­rit ee­mal era­ma­jas, kus ma pean mu­ru niit­ma ja poo­di po­le, või ma võik­sin ela­da lin­nas ka­he-kol­me­toa­li­ses kor­te­ris, süüa res­to­ra­nis ja nau­ti­da nõnda kva­li­teet­se­mat elu? Pa­ra­noi­li­se­mat ja när­vi­li­se­mat ühis­kon­da kui Ees­ti ik­ka an­nab ot­si­da. Miks on see nii, et kui tu­len au­to­ga Hel­sin­gist ja sõidan Tal­lin­nas maa­le, siis liik­lus­kul­tuur muu­tub het­ke­ga? Kui sei­san Hel­sin­gis sa­bas, on seal nii Ees­ti kui ka Soo­me numb­rimär­gi­ga au­to­sid ja mõle­mad käi­tu­vad ühte­moo­di. Kui sõidan siin lae­va pealt ma­ha, siis need, mil­lel on Ees­ti numb­rimärk, muu­tu­vad hul­lu­meel­seks. Mui­du­gi, on veel hul­le­maid rii­ke. Mõne aas­ta eest käi­sin Mosk­vas teat­ri­fes­ti­va­lil ja mul oli vii­sa­ga se­ga­dus. Et mit­te jää­da kaue­maks Ve­ne­maa­le, kui vii­sa lu­bas, olin sun­ni­tud ost­ma len­nu­ki­pi­le­ti. Sei­sin lõpuks ·ere­met­je­vos ärik­las­si sa­bas. Mi­nu sel­ja ta­ha tu­li kaks vii­sa­ka väl­janä­ge­mi­se­ga ke­na­des sär­ki­des äri­meest ja ta­gu­mi­ne mees ütles: „Noh, tä­na on siis ärik­las­sis eri­ti pal­ju rei­si­jaid,” mil­le pea­le esi­me­ne käh­vas: „Mis te ar­va­te, et te ole­te ai­nus, kes jak­sab en­da­le ärik­las­si pi­le­ti os­ta või?” Mosk­va äär­mi­ne jõhk­rus liik­lu­ses ja mee­le­tu rünna­ku­kar­tus jä­tab ise­gi ta­ga­si­hoid­lik­ku Ees­ti äri­me­hes­se sel­li­se jäl­je, et ta lä­heb pi­le­ti­sa­bas kak­le­ma. Tal­lin­nas on küll ker­gem kui Mosk­vas, aga min­gi­su­gu­ne när­vi­li­sus siin on. Ja när­vi­li­sus tu­leb sel­lest, et oo­tu­sed on lii­ga kõrged. Kui ma te­ge­len sel­le­ga, et jõuda viie rik­ka­ma rii­gi hul­ka, siis mi­nu ra­hul­dus ei saa­bu iial­gi.

•• Räägitakse ka, et Eestis on kroonukunsti pealetung. Kas sa tunned seda?

Kui teh­ti fil­mi „Ni­med mar­mor­tahv­li­l”, siis se­da võis võtta arm­sa nal­ja­na. Aga kui teh­ti „Tuu­le­peal­set maad”, kus ve­ne­la­sed olid nii pa­had ja eest­la­sed nii hea­d… Olek­sin nõus lep­pi­ma, et ve­ne­la­sed on pa­had ja eest­la­sed on ka pa­had. Või siis, et ve­ne­la­sed on head ja eest­la­sed on ka head. Aga mit­te, et ve­ne­la­sed on pa­had ja eest­la­sed head. Ja se­da mit­te ülemää­ra­sest sümpaa­tiast oku­pan­ti­de vas­tu, vaid põhi-mõtte­li­selt. See ei saa nii ol­la, see on pooltõde. Ma olen vii­mas­tel aas­ta­tel käi­nud kõigil tant­su­pi­du­del ja emot­sio­naal­se­mat ning ilu­sa­mat het­ke kui 10 000 tant­si­jat rah­va­riie­tes, mis on nii ilu­sad, tant­su­mu­rul, an­nab et­te ku­ju­ta­da. Sa­mas ki­pub see eest­lus tei­se äär­mu­ses­se kal­du­ma. Lau­lu­pi­du on koht, ku­hu tu­leb min­na, aga seal ei kuu­le mit­te mi­da­gi, ei näe mi­da­gi ja ‰a‰lõki-lõhn on igal pool. Miks ma pean is­tu­ma min­gis hai­sus, kas on ras­ke kaks tun­di söö­ma­ta ol­la? See, kui­das po­lii­ti­kud tee­vad va­li­mis­kam­paa­niat igal võima­li­kul ju­hul – no kuul­ge!

Kui pan­na sin­na juur­de veel  tea­tud Tar­tu aja­loo­las­te pea­le­tung, kes kõik  kir­ju­ta­vad Ees­ti aja­loo­lis­te te­le­fil­mi­de st­se­naa­riu­mid – and­ke an­deks, see on fa‰ist­lik, na­gu ka see sam­ba ava­mi­ne. Oled sa käi­nud Ber­lii­nis toom­ki­ri­ku kõrval aja­loo­muu­seu­mis ja näi­nud neid fo­to­sid nat­si­de ko­gu­ne­mis­test? Read on sir­gu, li­pud leh­vi­vad. Mul on tun­ne, et Ees­ti üri­tab oma hä­di­se mil­jo­ni ela­ni­ku­ga ka sin­na­poo­le lii­ku­da. Min­gi nar­ra­tiiv peab ole­ma. Kui sel­gus, et rik­kaks ei saa, siis mõtle­me mi­da­gi muud väl­ja.

•• Ajame read sirgu?

Aja­me read sir­gu, lükka­me sel­ja sir­gu.

•• Suur osa rahva mentaliteedist ilmneb ka selles, mida noored oma elukutseks valivad. Sinu enda koolivalikud olid üsna tavapäratud. Oskad sa midagi noortele soovitada?

Ta­hak­sin ol­la kau­gel sel­lest, et kel­le­le­gi mi­da­gi soo­vi­ta­da. Kõige olu­li­sem on ilm­selt õppi­ma õppi­mi­ne. Ei to­hiks kar­ta eria­la­sid, mis nõua­vad füüsi­list tööd, sest vii­ma­ne ei vä­lis­ta tä­nap­äe­val mõtle­mist. Mind täi­dab ra­hu­lo­lu­ga see, kui saan oma kä­te­ga mi­da­gi te­ha. Mul te­kib res­pekt ini­mes­te vas­tu, kes suu­da­vad mõel­da, võtta vas­tu ot­su­seid ja need ot­su­sed oma kä­te­ga el­lu viia. Ka hea pea­la­va­meis­ter võib ol­la asen­da­ma­tum kui esin­äit­le­ja. Kui Ees­tis­se peaks tões­ti tuu­ma­jaa­m tu­le­ma, siis lä­heb meil va­ja sa­du in­se­ne­re, neid meil po­le ja In­diast im­por­ti­da oleks ka nal­ja­kas.

•• Vahepeal sa tegelesid energeetikaprobleemidega nii lavastuse „Nafta!” tasemel kui ka oma suvemaja ümbruses.

Te­ge­len sel­le­ga, kui­das hoi­da maas­tik­ku sel­le eest, et ta ei muu­tuks lõpli­kult töös­tus­maas­ti­kuks. Kui kol­me­le-nel­ja­le ruut­ki­lo­meet­ri­le lan­geb kaks vä­ga suurt kae­van­dust ja 40 tuu­li­ku­ga tuu­li­ku­park, siis mi­nu mee­lest on se­da pi­sut pal­ju. Hä­da on sel­les, et ei suu­de­ta vas­tu võtta ot­sust ehi­ta­da tuu­li­kud mer­re. Us­ku­ge või mit­te, nad tões­ti kri­gi­se­vad ja mühi­se­vad nõnda, et iga­su­gu­ne inim­te­ge­vus seal kõrval su­reb väl­ja.  

•• Kus su kodukant on?

Mi­nu ko­du­ko­ha ni­mi on Rõus­te ja Esi­ve­re tuu­le­park on see, mis mu õue pea­le ti­kub. Seal­sa­mas on AS-i Nord­kalk do­lo­ki­vi kae­van­dus (Lää­ne­maal Hanila vallas – toim). Ma saan aru, et kae­van­da­mis­te eest saa­da­vad ta­sud võimal­da­vad väi­de­ta­valt õpe­ta­ja­te­le pal­ka maks­ta. Aga ehk kor­ral­daks as­ja nii, et öö­sel kell kolm ei kae­van­daks?

•• Üks sinu rolle on olla ka isa. Kuidas see su vaateid mõjutab?

Üks eesmär­ke oleks an­da oma las­te­le ik­ka võima­lus ka­da­kas­te kar­ja­maa­de va­hel rin­gi joos­ta ja end tur­va­li­selt tun­da. Aga vaa­da­tes, kui väi­ke­sed on las­teaia­kas­va­ta­ja­te pal­gad ja mil­li­ne san­ti­mi­ne las­teae­da­des käib, siis mul­le vä­ga meel­dib idee, mil­le And­rei Hvos­tov väl­ja käis.  An­da va­ne­ma­te­le ka las­te eest hää­led. Miks võib 80-aas­ta­ne ini­me­ne ot­sus­ta­da mi­nu las­te tu­le­vi­ku eest, sa­mas kui mi­na se­da te­ha ei saa? See olu­kord viib po­lii­ti­lis­te ab­surd­sus­te­ni. Moo­dus­ta­me oma külas va­li­mis­lii­tu. Mõned ini­me­sed ei ta­ha end val­da sis­se kir­ju­ta­da, ku­na Sa­vi­saar an­nab nei­le Tal­lin­nas 700 kroo­ni.  

•• Teete valimisliidu sügisesteks kohalikeks valimisteks?   

Mi­da­gi sel­list jah. Seal, kus elan, üri­tan ot­sus­tes kaa­sa rää­ki­da. Lei­da kooskõla naab­ri­te­ga ja võidel­da ühis­te hu­vi­de eest. Ar­van, et va­ne­ma­te­le las­te hääl­te and­mi­ne tu­gev­daks rii­ki. Kui meie pe­rel ei oleks mit­te kaks, vaid ne­li häält, siis me ik­ka vä­ga tõsi­selt mõtlek­si­me, kel­le­le me need hää­led an­nak­si­me. Ne­li häält sel­li­ses väi­ke­ses külas, kus mu maa­ko­du asub, kus on üld­se 20 ini­mest, tä­hen­daks pä­ris pal­ju. Ini­me­sed, kes kas­va­ta­vad alaea­li­si lap­si, on ju pa­ri­mas tö­öeas ja kõige ras­ke­mi­ni ma­ni­pu­lee­ri­ta­vad, nad vas­tu­ta­vad kel­le­gi eest.