On ju kriis kõvas­ti ku­lu­ta­nud meie ma­te­riaal­set ja emot­sio­naal­set res­surs­si, süües iga möö­du­va päe­va­ga uueks star­diks va­ja­lik­ku ka­pi­ta­li.

Ees­ti­le on ree­le pää­se­mi­se prob­lee­mi te­ra­vu­se mõist­mi­ne mit­me­kord­selt täh­tis. Eelkõige sel­lepä­rast, et na­gu mul­le tun­dub, võtab val­dav osa Ees­ti ot­sus­ta­jaid krii­sist väl­ju­mist kui iseen­dast toi­mu­vat prot­ses­si. Um­bes nii: po­le suurt va­het, kas on te­ge­mist krii­si või tal­ve­ga. Üks­kord tu­leb ja lõpeb ta nii­kui­nii. Ai­nu­ke asi, mil­le pä­rast mu­ret­se­da tu­leb, on tal­vis­te ku­lu­tus­te maht: neid ei to­hi te­ha roh­kem kui ra­ha jät­kub. Ning kui ra­ha on vä­hem kui esial­gu ar­va­ti, po­le muud prob­lee­mi kui ku­lu­ta­da edas­pi­di veel­gi vä­hem.

Kõige saa­tus­li­ku­maks võib mei­le sel­le mõttek­äi­gu – kok­ku­hoid on ai­nus va­ja­lik pin­gu­tus – pu­hul saa­da tõsia­si, et see on vä­ga liht­ne, üldi­selt aru­saa­dav ja mõnes mõttes täies­ti kor­rekt­ne. Üle­maailm­se krii­si al­gus ja lõpp meist ei sõltu ja roh­kem me ku­lu­ta­da ka ei saa kui ise tee­ni­me. Kuid na­gu ütle­vad ma­te­maa­ti­kud, on siin te­ge­mist üks­nes tar­vi­li­ku, mit­te pii­sa­va aru­saa­ma­ga. Ma­jan­dus­ke­vad on eri­ne­valt pä­ris­ke­va­dest se­lek­tiiv­sem ega pruu­gi kõigi­le saa­bu­da. Ega neid rii­ke, kes on vii­ma­se poo­le­sa­ja aas­ta jook­sul suut­nud vi­let­su­sest väl­ja ra­be­le­da, pal­ju ei ole­gi. Pool­tei­sest­sa­jast aren­gu­maast va­hest paarkümmend, kui mit­te vä­hem.

Karm tõde

Mul­le tun­dub, et meie võime krii­sist esi­mes­te seas väl­ja tul­la sõltub eelkõige sel­lest, kui au­sad me iseen­da vas­tu suu­da­me ol­la. Kui me jät­ka­me en­da­le kin­ni­ta­mist, et meie prob­lee­miks on üks­nes üle­maailm­ne ma­jan­dusk­riis, siis me krii­sist nii­pea ei väl­ju. Karm tõde on mi­nu ar­va­tes sel­li­ne, et Ees­ti on ol­nud sel­lel kümnen­dil edu­kas vaid vä­ga ting­li­kult: oli­me edu­kad võõra ra­ha ku­lu­ta­mi­sel, võõra ra­ha abi­ga tar­bi­va, mit­te aga toot­va ja kon­ku­rent­sivõime­li­se ma­jan­du­se üle­se­hi­ta­mi­sel.

Lae­nu­del põhi­ne­va si­se-nõud­lu­se ka­du pal­jas­tas ki­re­tult fak­ti, et meie ma­jan­dus­kesk­kond ei ol­nud maail­ma­tu­rul kon­ku­ree­ri­va­te­le et­tevõtja­te­le at­rak­tiiv­ne. Meie ne­toeks­port – Ees­ti toot­ja­te li­sa­tud väär­tus – oli ka kõige pa­re­ma­tel aas­ta­tel ka­het­sust te­ki­ta­valt väi­ke: al­la viien­di­ku SKT-st, see­ga kaks kor­da väik­sem kui väl­jast sis­se voo­la­va­te kre­dii­ti­de ne­to­kasv.

Pa­ra­ku on nüüd li­saks vä­lis­ra­ha sis­se­voo­lu­le läi­nud ka kol­man­dik sel­lest väi­ke­sest ne­to­eks­por­dist ega pruu­gi su­gu­gi nii­sa­ma liht­salt taas­tu­da. Kuid nor­maal­seks toi­me­tu­le­kuks on meil kiir­kor­ras va­ja asen­da­da eks­por­di toel vä­he­malt pool sel­lest ra­hast, mis mei­le va­rem kre­dii­ti­de­na sis­se tu­li. Uu­te­le kre­dii­ti­de­le kui olu­li­se­le kas­vual­li­ka­le me loo­ta ei saa – hea, kui saa­me kau­ba­le va­na­de lae­nu­de re­fi­nant­see­ri­mi­se ja tee­nin­da­mi­se as­jus. See­ga jääb meie ai­nu­ke­seks reaal­seks ma­jan­dus­kas­vu  taas­ta­mi­se võima­lu­seks uu­te­le ot­sein­ves­tee­rin­gu­te­le toe­tu­va eks­por­di kasv. Pa­ra­ku on sel­lel hiil­ga­val plaa­nil üks suur puu­dus: sel­li­se­le jä­rel­du­se­le on jõud­nud maail­mas peaae­gu kõik rii­gid ja pal­jud neist on ju­ba am­mu ak­tiiv­selt te­gut­se­ma asu­nud.

Säilinud eelised

Mul­le tun­dub, et Ees­til ei ole sel­les võidu­jook­sus kui­gi pal­ju ee­li­­seid. Al­les on jää­nud need, mi­da kriis ja meie en­di te­ge­vus meilt võtta ei ole saa­nud: asu­koht ma­jan­dus­li­kult tu­ge­va põhja­la naab­ru­ses, va­nad kon­tak­tid, ha­ri­dus ja kul­tuur. Kuid ma­jan­dus­lik­ke ee­li­seid meil po­le. Kui ju­ba en­ne krii­si ei ol­nud Ees­ti enam odav maa, siis nüüd ei ole ta se­da am­mu­gi mit­te.

Sa­mu­ti pea­me en­da­le tun­nis­ta­ma, et ka en­ne krii­si ei ol­nud meie ma­jan­dus­kesk­kond kui­gi so­biv sel­leks, et siia tu­leks va­ja­li­kul mää­ral eks­port­too­dan­gut (ükskõik kas kau­pu või tee­nu­seid) toot­vaid et­tevõtteid. Nüüd saa­me se­da veel­gi vä­hem loo­ta.

Esi­teks on päev­sel­ge, et meie eran­di­te­ta ja ühe­tao­li­ne mak­susüsteem ei ai­ta meid sel­le üles­an­­de pu­hul su­gu­gi. Kon­ku­ree­ri­maks teis­te maa­de­ga tu­leks meil ka­su­tu­se­le võtta sel­li­sed va­hen­did na­gu tu­lu­mak­su­soo­dus­tu­sed alus­ta­va­te­le eks­por­ti­ja­te­le, mak­suk­re­dii­did, ilm­selt ka sot­siaal­mak­su­soo­dus­tu­sed kõr­ge kva­li­fi­kat­sioo­ni­ga aju­tis­te­le vä­liss­pet­sia­lis­ti­de­le, võib-ol­la ka ko­gu tead­mus­ma­hu­ka­le ma­jan­dus­sek­to­ri­le.

Tei­seks tu­leks paind­li­ku­maks muu­ta rii­gi osa­le­mi­ne et­tevõtte inf­rast­ruk­tuu­ri et­te­val­mis­ta­mi­sel, aren­dus­te­ge­vu­ses, koo­li­tu­se ja tea­dustöö kor­ral­da­mi­sel jne. Prob­leem on sel­les, et me ei suu­da kõike ni­me­ta­tut mõju­salt üle ko­gu ma­jan­du­se et­te võtta ja peak­si­me se­da te­ge­ma min­gi so­bi­va põhimõtte jär­gi va­li­ku­li­selt.

Kol­man­daks pea­me aru saa­ma, et kui­gi meie prae­gu­ne et­te­võte­te tu­lu­mak­su­ga mak­sus­ta­mi­se kord meel­dib mit­mel põhju­sel pal­ju­de­le siin te­gut­se­va­te­le et­tevõtja­te­le, po­le see kor­ral­dus su­gu­gi ai­da­nud kaa­sa eks­por­di­le orien­tee­ri­tud et­te­võte­te rii­ki too­mi­se­le. Po­le ju sa­la­dus, et pal­jud edu­kad vä­li­s­et­tevõtted ei hoo­li meie mak­susüstee­mi soo­dus­tus­test. Nad ei pea õigeks siin eri­list ka­su­mit tee­ni­da ega ka di­vi­den­de maks­ta. Kuid mis veel­gi täht­sam: te­ge­vust alus­ta­va­le toot­mi­set­tevõtte­le po­le meil esi­mes­teks te­gut­se­mi­saas­ta­teks pak­ku­da mi­da­gi pea­le EAS-i toe­tus­te. Pa­ra­ku on need toe­tu­sed seo­tud üpris ran­ge­te tin­gi­mus­te­ga ja seetõttu kõige hu­vi­ta­va­ma­tes koh­ta­des tei­ne­kord hal­vas­ti või üld­se mit­te ra­ken­da­ta­vad.

Endiselt kallis maa

Kuid kõige enam teeb mu­ret def­lat­sioo­ni aeg­la­ne kulg ja eba­pii­sav ula­tus. Ees­ti on en­di­selt kal­lis maa. Hin­da­de olu­list ala­ne­mist ei ole kus­kilt nä­ha. See on ka loo­gi­li­ne. Ega siis rii­giee­l­ar­ve ku­lu­tus­te mak­su­de lae­ku­mi­se­ga kooskõlla vii­mi­ne ei muu­da muu­tu­ma­tu mak­su­kor­ral­du­se pu­hul ma­jan­du­ses mi­da­gi pea­le rii­givõla suu­ru­se. Seetõttu on täies­ti loo­mu­lik, et ai­nus kau­barühm, mil­le hin­nad on mär­ga­ta­valt ala­ne­nud, on töös­tus­kau­bad. Kuid see ala­ne­mi­ne pa­kub vä­he lo­hu­tust. Töös­tus­kau­bad on ju meil val­da­valt im­por­di­tud. Seepä­rast on nen­de hin­da­de ala­ne­mi­ne pi­gem ohu kui edu­ku­se märk. Aga min­gil moel pea­me oma toot­mis­ku­lu­tus­te ta­se­me vä­he­malt 15% ma­da­la­maks saa­ma, sest mui­du po­le meil krii­sijärg­sel maail­ma­tu­rul suurt mi­da­gi te­ha.

Kuid ka ju­hul, kui ole­me re­for­mi­nud oma mak­su­kor­ral­du­se, vii­nud ku­lu­tu­sed kon­ku­rent­sivõime­li­se­le ta­se­me­le, ta­ga­nud uu­te­le ot­sein­ves­tee­rin­gu­te­le sood­sad füüsi­li­sed ja tööjõus­se puu­tu­vad tin­gi­mu­sed, jääb sel­lest ik­ka­gi vä­heks. Krii­sijärg­ses maail­mas on olu­lis­te in­ves­tee­rin­gu­te lii­ku­mi­se pu­hul täh­tis va­lit­sus­te ot­se­ne te­ge­vus lä­birää­ki­ja, ga­ran­di või osa­ni­ku­na.

Ole­me pet­nud end sel­le­ga, et ole­me en­da­le ko­gu aeg si­sen­da­nud: tu­ru­ma­jan­du­se kor­ral riik ma­jan­dus­se ei sek­ku. Te­ge­li­kult toi­mu­vad suu­red et­tevõtmi­sed, aren­du­sed, laie­ne­mi­ne uu­te­le tur­gu­de­le har­va il­ma va­lit­su­se toe­ta või osavõtu­ta ühel või tei­sel ku­jul. Nüüd krii­si ajal pais­tab see eri­ti tu­ge­valt sil­ma.

Võta­me näi­teks Ge­ne­ral Mo­tor­si pank­ro­ti või Ope­li ja Saa­bi saa­tu­se. Po­le see ju su­gu­gi üks­nes Ge­ne­ral Mo­tor­si ja Ope­li po­tent­siaal­se­te ost­ja­te oma­va­he­li­ne asi. Lä­birää­ki­mi­sed toi­mu­sid ja toi­mu­vad rii­gi­juh­ti­de ta­se­mel, kus­juu­res kõne all ei ole üks­nes te­hin­gu hind, vaid ko­gu et­tevõtte tu­le­vik toot­misüksus­te asu­koh­ta­de­ni väl­ja. Ome­ti oli te­ge­mist üks­nes ühe ja kau­gelt­ki mit­te kõige olu­li­se­ma Sak­sa au­to­toot­ja­ga. Meil ta­suks mõel­da ka sel­le­le, et 25 000 töö­ta­ja­ga Ope­li­le vas­tab Ees­ti mas­taa­bis 400 töö­ta­ja­ga et­tevõte... Sa­mu­ti võik­si­me hu­vi tun­da sel­le vas­tu, mis tin­gi­mus­tel tõi KIA oma toot­mi­set­tevõtted Slo­vak­kias­se või kui­das tek­kis Ii­ri­maa­le või Sin­ga­pu­ri ra­vi­mi­te ja elekt­roo­ni­ka sek­tor.