Ai­nult et kui 20 aas­ta ta­gu­ne re­vo­lut­sioon oli vä­ga esi­le­küündiv, kõik­jal ühtae­gu sel­le mur­ran­gu te­ki­ta­ja­na ja sel­lest põhjus­ta­tu­na, siis prae­gu­ne on va­gu­ram, ütleks ise­gi, et in­tel­li­gent­sem.

Ko­gu tee Kad­rio­rust lau­luväl­ja­ku­ni, su­lan­du­des jär­jest koon­du­va­­tes­se ele­vil rah­va­mas­si­des­se, mõtle­sin, mis võiks ol­la sel­le uue, prae­gu­se re­vo­lut­sioo­ni ühi­ne ni­me­ta­ja. Ol­gu­gi et ka sel­le pu­hul on olu­li­seks si­du­jaks gran­dioos­sed lau­lu- ja muud ühisüri­tu­sed, ei saa se­da õhi­nat siis­ki mää­rat­le­da lau­lu pin­nal. Laul­mi­ne on liialt liht­sus­tav, ise­gi liialt pas­siiv­ne prae­gu­se ühis­kond­li­ku olu­kor­ra kok­ku­haa­ra­mi­seks. Prae­gu na­gu pre­va­lee­riks rah­va emot­sioo­ni­de ase­mel rah­va in­tel­lekt. Kas ei ole see mõtlev re­vo­lut­sioon?

Um­bes aas­tail 1994–2007 vii­bis rah­vus­lik ene­se­tead­vus üsna ui­nu­vas ole­kus. Täies­ti mõis­te­ta­valt, sest nii na­gu püha- ja pi­dup­äe­va­le järg­neb töö- ja ar­gip­äev, järg­neb see ka rah­vus­li­ku ene­seväl­jen­du­se kõrg­het­ke­de­le. Nii­siis tõmbu­ti­gi ti­gu­de­na oma kar­pi­des­se, et töö­ta­da ja te­gel­da isik­li­ku elujär­je pa­ran­da­mi­se­ga. Ko­gu selle aja jooksul oli eest­las­te rah­vus­lik ene­se­tead­vus suh­te­li­selt lõtv ja loid. Ise­gi Eu­roo­pa Lii­du ja NA­TO-ga lii­tu­mi­ne toi­mus just­kui isee­ne­sestmõis­te­ta­valt.

Aga eest­las­te po­lii­ti­li­ne, geog­raa­fi­li­ne, rah­vus­lik, kul­tuu­ri­li­ne ja kee­le­li­ne ise­seis­vus ei ole kah­juks ise­gi mit­te tä­nap­äe­val liialt isee­ne­sestmõis­te­tav. Ar­van, et just sel­le fak­ti tõde­mi­ne on üks sel­le uue, mõtle­va re­vo­lut­sioo­ni ta­ganttõuka­ja.

Aprillirahutuste mõju

Mul­le tun­dub, et eest­las­te maail­ma­pil­dis, õige­mi­ni ene­se­pil­dis toi­mus pä­rast ra­hu­lik­ku 1990-nda­te teist poolt ja käe­so­le­va aas­ta­tu­han­de es­makümnen­di esi­mest poolt kõige esi­me­ne ja olu­li­sem mur­rang pä­rast 2007. aas­ta ap­ril­li­ra­hu­tu­si. Oli­me ela­nud taas­ta­tud ise­seis­vu­se­ga Ees­ti Va­ba­rii­gis ke­na ja ohu­tut elu. Oli­me har­ju­nud sel­le­ga, et kõik on just­kui kor­ras, ja ha­ka­nud ar­va­ma, et nii ka jääb ole­ma. Kui kor­ra­ga olid Tal­lin­na kesk­lin­na tä­na­vad täis mä­rat­se­vaid ja laa­men­da­vaid noo­ru­keid, kes röö­ki­sid Ees­ti ise­seis­vu­se vas­ta­seid loo­sun­geid ja põle­ta­sid Ees­ti lip­pe.

Ma ar­van, et just need ap­ril­liööd said jäl­le eest­las­te rah­vus­li­ku ene­se­tead­vu­se ära­ta­jaks. Kas tead­li­kult või ala­tead­li­kult, eel­dan vii­ma­se­na öel­dut, tund­sid oo­ta­ma­tult une­lu­sest üles­ra­pu­ta­tud eest­la­sed va­ja­dust ka en­nast näi­da­ta. Näi­da­ta se­da, et ma olen siin – ma tu­lin väl­ja oma kar­bist, oma urust, ja na­gu näi­ta­sid ap­ril­li­ra­hu­tus­tes tä­na­vail laa­men­da­nud isi­kud oma siin-ole­ku­ga, mi­da ne­mad ar­va­vad Ees­ti Va­ba­rii­gist ja sel­le põhi­sea­dus­li­kust kor­rast, näi­tan nüüd oma siin-ole­ku­ga, mi­da mi­na sel­lest ar­van.

Mul­le tun­dub, et just sel­li­selt võiks ku­ju­ta­da neid põhju­seid ja aren­gu­joo­ni, mis ku­jun­da­sid esi­me­ses faa­sis se­da era­kord­set rah­vus­li­ku ene­se­tead­vu­se kas­vu, se­da pat­rioo­ti­list meel­sust, na­gu me se­da prae­gu kõik­jal näe­me. Sel­le meel­su­se esi­me­sed väl­jun­did olid 2007. aas­ta noor­te lau­lu­pi­du ja 2008. aas­ta punk­lau­lu­pi­du, mis mõle­mad ku­ju­ne­sid oo­ta­ma­tult suu­re­joo­ne­li­seks ja süti­ta­vaks suurüri­tu­seks. Loo­mu­li­kult lei­dis see meel­sus väl­jen­du­se ka Ees­ti Va­ba­rii­gi 90. sünnip­äe­va pi­dus­tus­tes, mis il­ma sel­le­ta olek­sid ehk kul­ge­nud hoo­pis rau­ge­ma­tes noo­ti­des.

Maagiline 100 000

Mui­de, eest­las­te esi­me­ne ene­sen­äi­ta­mi­ne ja mas­si­ko­gu­ne­mi­ne pä­rast ap­ril­li­ra­hu­tu­si toi­mus veel vir­tuaal­ses kesk­kon­nas, ra­hu­tus­te­le Ees­ti üld­su­se hu­vi­de ase­mel oma va­li­jas­kon­na hu­ve sil­mas pi­da­valt rea­gee­ri­nud Tal­lin­na lin­na­pea vas­tu all­kir­ja­de ko­gu­mi­sel. Sel­le­si­su­li­se­le pöör­du­mi­se­le all­kir­ja and­nuid oli peaae­gu 100 000 ehk li­gi­kau­du sa­ma pal­ju, kui oli lau­lu­peo tei­se kont­ser­di ajal rah­vast lau­luväl­ja­kul!

Veel enam võimen­das se­da rah­vus­lik­ku ene­se­tead­vust 2008. aas­ta Ve­ne­maa-Gruu­sia sõda. See oli tei­ne faas. Ees­ti Va­ba­rii­gi ise­seis­vu­se isee­ne­sestmõis­te­ta­vus ka­ha­nes nüüd lau­sa krii­ti­lis­te pii­ri­de­ni. Üks asi on mä­rat­se­vad noor­tejõugud, ke­da po­lit­sei suu­dab kor­ra­le kut­su­da, tei­ne asi on sõja­li­ne kal­la­le­tung rii­gi­le, mil­le lä­hia­ja­lu­gu ja prae­gu­ne po­lii­ti­li­ne staa­tus on Ees­ti oma­ga vä­ga­gi sar­na­ne.

Ma olen üsna kin­del, et just see­sa­ma tar­ve näi­da­ta, et ma olen siin, pa­lun mind ar­ves­ta­da, rää­kis olu­li­sel mää­ral kaa­sa ka sel­le­ke­va­dis­tel eu­ro­par­la­men­di va­li­mis­tel. Eu­ro­po­lii­ti­ka, mis isee­ne­sest hu­vi­tab vaid tühist osa ko­da­nik­kon­nast, muu­de­ti äk­ki en­da sei­su­koh­ta­de tea­ta­vaks­te­ge­mi­se väl­jun­diks. Sel­leks ajaks oli rah­vus­li­ku ene­se­tead­vu­se kasv ju­ba jõud­nud kol­man­das­se faa­si: ma­jan­dusk­riis ja rii­gi po­lii­ti­li­ne si­sek­lii­ma. Eri­ti vii­ma­se­na öel­du.

Vä­lis­po­lii­ti­li­se ohu ja ma­jan­dusk­rii­si­ga on ta­va­ko­da­ni­kul oma tead­vu­ses ker­gem toi­me tul­la, kui ta teab, et te­ma va­li­tud po­lii­ti­kud suu­da­vad rii­ki pä­de­valt juh­ti­da. Aga kui ta näeb, et ei suu­da? Pro­tes­ti­va­li­mi­sed, öel­di Ind­rek Ta­ran­di trium­fi koh­ta. Tõsi. Aga rah­vus­li­kult kõrge­ta­se­me­li­sed, tead­vus­ta­tud, kaa­lut­le­tud pro­tes­ti­va­li­mi­sed! Ja siin­gi koh­ta­me se­da maa­gi­list ar­vu 100 000, sest just na­tu­ke roh­kem kui nii pal­ju oli Ta­ran­di poolt hää­le­ta­jaid.

Mis puu­du­tab üld­rah­va­lik­ku ra­hu­lo­le­ma­tust po­lii­ti­ka n-ö kva­li­tee­di­ga, siis tu­leks siin­ko­hal ene­seväl­jen­du­se eelmän­guks pi­da­da mui­du­gi ju­ba 2006. aas­ta pre­si­den­di­va­li­mi­se kam­paa­niat, kõiki neid toe­tus­kont­ser­te, ise­gi pro­pa­gan­da-dok­fil­me ja pro­pa­gan­daspäm­mi... Just neil päe­vil tõstis üle pi­ka aja võidu­kalt pead üld­rah­va­lik spon­taan­ne ja stii­hi­li­ne pro­test man­du­nud po­lii­ti­ka vas­tu.

Jär­jest sa­ge­da­maks nä­huks on muu­tu­nud Ees­ti li­pud au­to­del ja ma­ja­del. Ja see­gi kan­nab taas il­me­kalt sig­naa­li: siin sõidan mi­na! siin elan mi­na! Mit­te mõni kaht­la­se maail­ma­vaa­te­ga isik või ni­me ja näo­ta „kesk­mi­ne va­li­ja” või in­di­fe­rent­ne ela­nik, kel­lel on elus va­ja ai­nult su­per­mar­ke­tit ja pal­gap­äe­va, vaid mi­na, kel­lel on oma taht­mi­ne – ja see taht­mi­ne lan­geb kok­ku, näe­te, Ees­ti Va­ba­rii­gi alu­si­dee­de­ga.

Rah­vas tun­neb va­ja­dust võtta osa jär­jest uu­test ja uu­test riik­li­ku täht­su­se­ga sünd­mus­test. Kes sel­le va­ba­dus­sam­ba jä­re­le seal Va­ba­du­se väl­ja­ku vee­rul ik­ka nii vä­ga ki­be­les, eri­ti veel sel­li­sel ku­jul – kui iga päe­va­ga li­san­du­vad töö­tu­te ar­mees­se uued ja uued ini­me­sed. Aga ik­ka­gi, on va­ja min­na ja taas näi­da­ta, et ma olen siin.

Ja lau­lu­peo tei­se päe­va kont­sert oli loo­mu­li­kult era­kord­selt võimas ja kau­nis. Jäl­le­gi – vae­valt on eest­las­te hu­vi koo­ri­lau­lu ja di­ri­gee­ri­ta­va muu­si­ka vas­tu nii suur, et see tooks ti­he­dalt täis ko­gu lau­luväl­ja­ku, pa­neks sel­le inim­me­re ühes tak­tis lai­ne­ta­ma ja 25 000 laul­jat di­ri­gee­ri­ma­tult koos laul­ma. See ei ol­nud mi­nist­ri­te pi­du, ehk­ki nad is­tu­sid esi­reas ja te­gid vas­ta­vaid nä­gu­sid. See oli kõige vä­hem nen­de pi­du. See oli nen­de 100 000 ini­me­se pi­du, kes olid taas ko­ha­le tul­nud, et en­da­le ja üks­tei­se­le näi­da­ta: ma olen siin.

Kui ma olek­sin po­lii­tik, siis teek­sin sel­lest kõigest tõsi­seid, vä­ga kau­ge­leu­la­tu­vaid jä­rel­du­si.

Vähendada turvariski

Rah­vus­li­ku ene­se­tead­vu­se tõusu, mis loo­mu­li­kult saab ol­la ai­nult ter­vi­ta­tav, puu­tub te­ra­valt üks po­tent­siaal­ne prob­lee­mial­li­kas, mi­da tu­leb en­da­le vä­ga tead­vus­ta­da, sest see ei ole Ees­ti Va­ba­rii­gi jaoks kind­las­ti mit­te väi­ke­se täht­su­se­ga. Ni­melt, me ei to­hiks pi­da­da ini­me­si Ees­ti Va­ba­rii­gi­le lo­jaal­seks üks­nes rah­vus­kuu­lu­vu­se põhjal. Et kui on eest­la­ne, siis on a prio­ri „hea”, ja kui kee­gi muu, näi­teks Ees­tis elav ve­ne­la­ne, siis „pa­ha”. See on va­le suh­tu­mi­ne, mis va­rem või hil­jem võib viia uu­te tä­na­va­ra­hu­tus­te­ni. Kui mit­te veel hul­le­ma­te ta­gajär­ge­de­ni – mee­nu­ta­me ik­ka Gruu­sia juh­tu­mit.

Rii­gi­le ei ole po­lii­ti­li­se jul­geole­ku ja si­se­mi­se hea­kor­ra hu­vi­des täh­tis mit­te min­gi kind­la rah­vus­tun­nu­se­ga ko­da­ni­ke hulk, vaid lo­jaal­se­te ini­mes­te hulk. Need hul­gad ei kat­tu sa­jap­rot­sen­di­li­selt. Mee­nu­ta­me, et ülla­ta­valt suur osa ap­ril­li­ra­hu­tus­tes tä­na­vail laa­men­da­nud noo­ru­ki­test olid eest­la­sed. Ehk­ki nad küll ei mau­ra­nud „An-si-pa!” ega ku­ku­ta­nud en­da arust Ees­ti Va­ba­rii­ki ega põle­ta­nud lip­pe, ei tõttaks ma neid lo­jaal­se­teks ko­da­ni­keks pi­da­ma. Lo­jaal­sed ko­da­ni­kud saa­vad aru, et igas ko­has ei saa näi­da­ta: ma olen siin. Sa­mu­ti lei­dub eest­la­si, ke­da liht­salt ei hu­vi­ta – nen­de­ga ei saa ar­ves­ta­da, ku­na neid ju ei ole siin.

Ja tei­selt poolt lei­dub Ees­ti ela­ni­ke seas küllalt pal­ju ve­ne­la­si, kes ei toe­ta Krem­li suur­ve­ne­lik­ke loo­sun­geid ega hu­visfää­ri­po­lii­ti­kat. Kes ei tun­ne so­li­daar­sust ap­ril­li­ra­hu­tus­tes rii­ki „ku­ku­ta­nu­te­ga”. Kes, vas­tu­pi­di, on lo­jaal­sed. Ma ee­lis­taks – si­se­po­lii­ti­li­se jul­geo­le­ku küsi­mu­ses – iga­ta­hes sel­list ve­ne­last eest­la­se­le, kes ap­ril­li­ra­hu­tus­tes koos teis­te­ga poeak­naist sis­se-väl­ja saa­lis. Või kes on näi­teks vä­lis­maa­le nii „ä­ra abiel­lu­nu­d”, et ise­gi te­ma lap­sed enam ees­ti keelt ei mõis­ta.

Mi­da paind­li­ku­mad on eest­la­sed Ees­tis ela­va­te ve­ne­las­te­ga su­hel­des, mi­da roh­kem nad üri­ta­vad üldi­nim­lik­ku sõbra­lik­kust üles näi­da­ta, se­da roh­kem me vä­hen­da­me se­da hul­ka, kes ta­haks uues­ti tä­na­va­te­le min­na ja Ees­ti lip­pe põle­ta­da. Se­da väik­se­maks jääb Ees­ti Va­ba­rii­gi tur­va­risk. See on liht­ne tõde – aga pal­ju­de­le vist ik­ka pä­ris ras­kes­ti vas­tuvõetav tõde.

Sel­li­ne on mi­nu nä­ge­mus prae­gu­sest rah­vus­li­ku ene­se­tead­vu­se tõusu ajast, võima­lik, et lau­sa re­vo­lut­sioo­nist, ja võima­lik, et lau­sa mõtle­vast re­vo­lut­sioo­nist, sel­le põhjus­test, tun­nus­test ja väl­jun­di­test.