Toi­dus elab nii rah­vus­kul­tuur kui ka üleil­mas­tu­mi­ne. Mee­nub ühel hil­ju­ti­sel kon­ve­rent­sil kuul­dud et­te­kan­ne, mil­le peal­ki­ri oli „Li­berté – éga­lité – cous­cou­s” ehk „Va­ba­dus – võrd­sus – kus­kus­s”. Rää­gi­ti, kui­das see Põhja-Aaf­ri­ka ehk kau­ni­ma ni­me­ga Magh­re­bi ni­su­tan­gust, li­hast ja vürt­si­dest roog on sa­jan­di­te jook­sul rän­na­nud ja im­mig­ran­ti­de kau­du Prant­sus­maal ko­du­ne­nud, kui­das te­ma „saa­tus on glo­baal­ne ning sa­mas vae­vab te­da igat­sus oma au­tent­se­te juur­te jä­re­le”. Siis tõusis püsti Bra­sii­lia daam ja tea­tas nal­ja­ga poo­leks, et see on ik­ka roh­kem na­gu nen­de roog. Peaae­gu igal ruu­mis vii­bi­jal oli oma kus­kus­silu­gu. Te­ge­mist on tõeli­se rah­vas­te ühen­da­ja ja kul­tuu­ri­li­se sõlm­punk­ti­ga.

Ena­mas­ti ko­ge­me mi­da­gi muud, süües ek­soo­ti­li­si­ roo­gi rah­vus­res­to­ra­nis või aja­des ise ko­ka­raa­ma­tus nä­pu­ga jär­ge. Neil  juh­tu­del on aga kau­ge­test rii­ki­dest pä­rit tar­bi­mis­ko­ge­mu­sed ena­mas­ti kon­teks­tist väl­ja re­bi­tud, oma alg­se tä­hen­du­se kao­ta­nud. Need on sa­ge­li vaid va­hel­dus, het­kee­la­mus, mil on vä­he ühist pä­ri­to­lu­maa kul­tuu­ri, aja­loo ja ini­mes­te­ga. Tai res­to­ran, Stock­man­nist os­te­tud hii­na toi­du kom­po­nent või veel­gi enam, reis mõnda kau­ges­se rii­ki ei ole aga pal­ju­de­le ei ra­ha­li­selt jõuko­ha­ne ega hu­vi­pak­kuv.

Teise kultuuri puudutus

Mõni­kord käib nen­de kau­ge­te maa­de kil­lu­kes­te­ga kaa­sas tõsi­ne au­tent­su­sei­ha, mis sun­nib toi­du lu­gu tea­da saa­ma, val­mis­ta­ma se­da võima­li­kult ori­gi­naa­lilä­he­da­selt – kui­gi ena­mas­ti ei ole ole­mas „pä­ri­s” ret­sep­ti, vaid neid on kümneid või ise­gi sa­du. Mõni­kord viib see soov ta­va­li­sest kuu­ror­dist ja ko­du­maal pa­ken­da­tud vä­lis­maast – ol­gu siis min­gi res­to­ra­ni või suur­fir­ma too­de­tud toi­duai­ne­na – süga­va­ma­le ja kau­ge­ma­le. Se­da siis, kui min­nak­se kott sel­jas rei­si­ma sin­na, ku­hu ta­va­li­ne tu­ris­mi­ra­da ei vii. See­gi on te­ge­li­kult meie mõis­tes vä­ga eli­taar­ne kom­me, sest nõuab pal­ju ka­pi­ta­li – mit­te niivõrd ra­ha­list, sest odav­lend ja ko­ha­li­ke juu­res öö­bi­mi­ne ei mak­sa nii pal­ju kui kor­ra­lik len­nu­fir­ma ja ho­tell.

Uu­dis­hi­mu nõuab ni­melt vä­ga pal­ju kul­tuu­ri­list ka­pi­ta­li, taht­mist ko­dutööd te­ha ja sis­se ela­da, õppi­da. Ku­lub pal­ju ae­ga, et vii­bi­da ko­ha­peal, ning val­mi­so­le­kut te­ki­ta­da sot­siaal­set ka­pi­ta­li ehk luua suh­teid ko­ha­li­ke ela­ni­ke­ga. Ena­mik ini­me­si ei saa ega ta­ha­gi en­da­le sel­li­seid rän­de lu­ba­da ja saab neist osa vaid do­ku­men­taal­fil­mi­deks, te­le­sar­ja­deks või rei­si­kir­ja­deks vor­mu­nud mee­dia­too­teid lu­ge­des-vaa­da­tes. Kui se­da­gi.

Usu­ta­vas­ti on just toi­du pu­hul tei­se rah­va ja kul­tuu­ri puu­du­tus eri­ti tu­gev. Eri­ti siis, kui min­na su­per­mar­ke­tist kau­ge­ma­le, tä­na­va­koh­vi­kus­se, külaela­ni­ke juur­de, vaks­tust ja vaia­dest „res­to­ra­ni” köö­ki kae­ma, kui­das ka­la alu­mii­nium­po­tis ja gaa­sip­lii­dil kee­de­tak­se. Sel­lis­tel har­va­del puh­ku­del hak­kab ku­ju võtma põgus aru­saam teis­test ini­mes­test, nen­de ole­mi­se kee­ru­ku­sest, ise­gi kui see lä­heb vas­tuol­lu meie en­di „ku­li­naar-sa­ni­taar­se iden­ti­tee­di­ga”. Pä­rast toi­du mait­set nau­ti­des ja see­deh­äi­reid mit­te saa­des val­dab meid tä­nu­tun­ne ja aru­saa­mi­ne.

Maailm tara taga

Pa­ra­ku on ena­mik üleil­mas­ta­tud tar­bi­mis­ko­ge­mu­si pas­siiv­sed. Ees­ti on nii väi­ke ja too­dab ise nii vä­he, et suur osa sel­lest, mi­da me tar­bi­me, on­gi vä­lis­mai­ne. Ena­mas­ti me se­da ei tead­vus­ta, see on täies­ti loo­mu­lik. Meid ümb­rit­se­vad mass­too­de­tud stan­dar­di­see­ri­tud kau­bad: man­god, lai­mad ja no­kiad. Kõik üht­la­seks lih­vi­tud.

Pä­ri­to­lu­maast rää­gib mõnel ju­hul bränd – kui on te­ge­mist tead­li­ku tar­bi­ja­ga, kes os­kab seos­ta­da Adi­dast Sak­sa­maa­ga või Po­ke­mo­ni Jaa­pa­ni­ga. Au­tent­su­se küsi­mus muu­tub siin aga üld­se komp­lit­see­ri­tuks: kas Jaa­pa­ni teet­se­re­moo­nia ja geišad on au­tent­sed, kuid to­hu­tu ani­ma­fil­mitöös­tus ja au­tod mit­te? Pal­ju on vaiel­dud ja rõhu­ta­tud, et kõike, mis on üle­maailm­ne ja tar­bi­misühis­kond­lik, ei to­hiks tem­bel­da­da va­li­ma­tult ame­ri­ka­ni­see­ru­nuks, an­des tä­nap­äe­va­se elu „o­ri­gi­naa­li loo­ja” pri­vi­lee­gi just ja ai­nult USA-le.

Kui vä­ga ka ei ta­haks eris­ta­da au­tent­set rah­vus­kul­tuu­ri üleil­mas­tu­nust või ame­ri­ka­ni­see­ru­nust, on see pa­ha­tih­ti kee­ru­li­ne. See­sa­ma kus­kuss on pal­ju­de prants­las­te laual igap­äe­va­ne ja ei mi­da­gi eri­ti põhja-aaf­ri­ka­lik­ku. Ning ka­na tik­ka ma­sa­la on just Suurb­ri­tan­nias üks po­pu­laar­se­maid toi­te. On sel pal­ju ühist In­dia­ga?  Se­gu­ne­mi­ne ja hübriid­sus on nüüdi­saeg­se tar­bi­mis­maail­ma, ka üsna vi­salt rah­vus­lik­ke joo­ni säi­li­ta­va toi­du­vald­kon­na üks põhi­joo­ni. Meie oma arm­sa hau­ta­tud ha­pu­kap­sa juu­ri ei mak­sa ha­ka­ta ta­ga aja­ma­gi, mi­da­gi ürgees­ti­lik­ku neist ilm­selt ei leia.

Rah­vas­te lii­ku­mi­se­le, kul­tuu­ri­de se­gu­ne­mi­se­le ei saa pan­na pii­re. Miks peaks­ki pa­ne­ma? Sel­li­sed prot­ses­sid on toi­mu­nud aas­ta­tu­han­deid. Tei­salt muu­dab üks hoi­a­tav te­gur sel­le vas­tas­tik­ku ri­kas­ta­va ja aja­loos ala­ti toi­mu­nud su­lan­du­mi­se tä­nap­äe­va ka­pi­ta­list­li­kus maail­ma­kor­ral­du­ses siis­ki teist­su­gu­seks kui va­rem. Üleil­mas­tu­nud ma­jan­dus, rah­vus­va­he­li­sed suur­fir­mad ja võim­sad tu­rus­tus­hoo­vad töö­ta­vad ena­mas­ti vä­hi­ma ühis­ni­me­ta­ja, mas­si­mait­se ehk võima­li­kult pal­ju­de­le võima­li­kult ka­sum­li­kult müümi­se ni­mel. See toi­mub val­da­valt en­da­le laia haa­ret lu­ba­da saa­va­te me­ga­kor­po­rat­sioo­ni­de hu­vi­des. Väi­ke ja ko­ha­lik ei suu­da ena­mas­ti suu­re üle­rul­li­va üht­lus­ta­ja­ga võis­tel­da.

Küll aga oleks tühi mo­ra­li­see­ri­mi­ne öel­da, et im­mig­rant (näi­teks Lee­dust või Ees­tist), kes on ot­sus­ta­nud pä­rast mõnin­ga­si tööot­si His­paa­nias­se ela­ma jää­da, ei võiks end tun­da Za­ra brän­di tar­bi­mi­se kau­du roh­kem ko­ha­li­ku­na ja see­ga mu­ga­va­malt. Ta ei pea sel­leks tin­gi­ma­ta õppi­ma fla­men­kot tant­si­ma. Üle­maailm­se­te brän­di­de tar­bi­mi­ne on osa­ke meie igap­äe­va­kul­tuu­rist ja nen­de sõna­des põlas­ta­mi­ne, kuid ise hoo­le­ga tar­bi­mi­ne on pu­has sil­ma­kir­ja­lik­kus. Sa­mal ajal oleks ik­ka­gi kurb, kui me tun­nek­si­me His­paa­niat vaid Za­ra kau­du või õige­mi­ni tun­nek­si­me­gi ai­nult Za­rat. Või kui jääks­ki al­les vaid see, mil­le ajut­rust on Lää­ne-Eu­roo­pas ja USA-s ning töök­äed Hii­nas ja Fi­li­pii­ni­del. Kui kau­ge­te maa­de­ga tut­vu­mi­seks oleks­ki vaid val­geks kroh­vi­tud all-inc­lu­si­ve kuu­rort-las­nam­äed, mil­le ta­rast väl­ja­poo­le ei to­hiks mõist­li­kul ini­me­sel as­ja ol­la. Kui enam muud tah­ta ja küsi­da ei os­kaks­ki…

Rehetoa puupliidil

Üleil­mas­tu­nud ja lah­ti­re­bi­tud kil­du­de ta­ga on ka lood ini­mes­test, rah­vas­test, aja­loost, loo­du­sest ja kul­tuu­rist. Vä­he­mas­ti on to­re unis­ta­da, et saan ku­na­gi proo­vi­da näi­teks eht­sa us­be­ki pe­rei­sa teh­tud pi­laf­fi. Samm sil­ma­rin­gi ar­var­du­mi­se suu­nas oli ka tea­da­saa­mi­ne, et pi­laf­fi ei li­sa­ta to­ma­ti­pas­tat ja rii­si sis­se pan­nak­se hau­du­ma ter­ved küüslau­gu­pead. Val­mis­ta­des sel­list pi­laf­fi ise oma va­nae­ma 40 aas­tat va­nas pool­roos­tes malm­po­tis ja re­he­toa puup­lii­dil, mit­te süües mit­me­kord­se­test mass­toot­mi­se ja ter­vi­se­kait­se filt­ri­test lä­bi käi­nud to­ma­ti-rii­si-pur­gi­toi­tu as­tu­me sam­mu sel­les suu­nas, et mõis­ta maail­ma mit­me­ke­si­sust ja rik­kust.