Hillar Saarmann annab tantsupeo proovis sammudele viimast lihvi. Foto: Marko Mumm

 Rak­ve­re rah­va­tant­su­mees Hil­lar Saar­mann on kaks kor­da elus peaae­gu ja­lu­tuks jää­nud, see aga ei se­ga te­da sel peol kaa­sa tant­si­mast.

Ne­likümmend aas­tat ta­ga­si tur­nis Hil­lar Rak­ve­re val­lim­äe lin­nu­se va­re­meil. Ki­vi pää­ses lii­ku­ma, Hil­lar kuk­kus al­la. Mõle­ma ja­la hüppe­lii­ges mur­dus, üks viiest, tei­ne kuuest ko­hast, kui Hil­lar nüüd õiges­ti mä­le­tab.

Hil­jem ol­la üks toh­ter Hil­la­ri­le rää­ki­nud, et al­gu­ses paist­nud ai­nuvõima­lik pu­ruks ku­ku­tud jal­ga­de am­pu­tee­ri­mi­ne. Siis aga võtnud ars­tid ope­rat­sioo­ni­saa­lis ana­too­miaat­la­se pih­ku ja lap­pi­nud Hil­la­ri kok­ku. Lap­pi­mi­ne kest­nud ne­li ja pool tun­di ning ega sel­le lõpus veel sel­ge ol­nud, kas Hil­lar hak­kab kõndi­ma või mit­te.

„Saa­tu­se trot­si­mi­seks hak­ka­sin suu­sa­ta­ma ja läk­sin rah­va­tant­suan­samb­lis­se Tar­vanpää tant­si­ma,” mee­nu­tab Hil­lar eda­sist, peab pau­si ja li­sab: „Ilm­selt õnnes­tus­ki trot­si­da, kui­gi hea tant­si­ja ma ei ole.”

Kol­me aas­ta eest, kui Tar­vanpää Rak­ve­re teat­ri la­val oma juu­be­li­kont­ser­ti an­dis, käis kor­ra­ga kõva krõks ja Hil­lar kuk­kus. Kõõlus oli ke­set tant­su pu­ru­ne­nud. Kaas­tant­si­jad tund­sid Hil­la­ri­le kaa­sa ja leid­sid, et te­ma tant­su­karjää­ri lõpp oli na­tu­ke kurb ja na­tu­ke ilus, aga kind­las­ti sümbool­ne. Kee­gi ei us­ku­nud, et pu­ru­ne­nud kõõlu­se­ga mees võiks tant­surühmas jät­ka­ta. Aga sep­temb­ris oli Hil­lar taas ri­vis.

Tur­va­me­he­na töö­tav Hil­lar te­ge­leb pea­le rah­va­tant­su veel ke­pikõnni ja suu­sa­ta­mi­se­ga ning ki­hu­tab jalg­rat­ta­ga.

Kilpsat-kalpsat

Mul­lu sügi­sel, kui tant­surühmad hak­ka­sid õppi­ma tant­su „Ka­la­me­he­jut­t” oli Hil­lar mus­tas ma­sen­du­ses, äh­var­das ise­gi tant­si­mi­sest loo­bu­da. Sam­mud tun­du­sid ras­ked, ei saa­nud kui­da­gi sel­geks. Ent kõik muu­tus, kui liik­ve­le läk­sid tant­su­vi­deo­te­ga DVD-plaa­did ja vi­deod il­mu­sid ka in­ter­net­ti.

Al­les loo­bu­mismõtteid heie­ta­nud Hil­lar ütles kor­ra kesk proo­vi: te­ge­li­kult käib see samm hoo­pis nii­moo­di, ja te­gi kalp­sat-kalp­sat et­te. Tei­ne samm käi­vat hoo­pis naa­moo­di, ja te­gi jäl­le kilp­sat-kalp­sat et­te. Sel­gus, et mees oli tun­di­de kau­pa ar­vu­tis tant­su­vi­deot aeg­luu­bis eda­si-ta­ga­si ke­ri­nud, ku­ni viim­ne kui var­ba­vii­bu­tus oli per­fekt­selt peas. Just te­malt min­nak­se nüüd küsi­ma, kui mi­da­gi se­gi lä­heb. Ja tüdru­kud (te­ge­li­kult küll pi­gem küpsed nais­te­rah­vad) tea­vad, et kui Hil­lar on hoos, siis kee­ru­tab ta neid tant­su­rin­gis nii, et paarkümmend aas­tat noo­re­mad al­la jää­vad.

„Kui öel­dak­se: tõmba ut­tu, va­na­mees, eks siis tõmban, se­ni­ni ka­vat­sen kaa­sa lüüa na­gu võrd­ne võrd­se­te hul­gas,” ütleb 67-aas­ta­ne Hil­lar ja lu­bab sügi­sel kind­las­ti ka ke­pikõnni MM-il osa­le­da.