Juurikas mõisnik, kes elab kaksik­elu, sõltuvalt sellest, kas on auru all või kaine, kuulutab Tammearu kehastuses kõnekat sõ­numit. Siin on läbisegi ajalik ja ajatu, kapitalistlik kurnamine ja humanism, poliitika ja inimeste saatused. Tegu on suure rolliga, mis sunnib publikut Ugala tiigi ääres mängitavat lavastust hoolsalt jälgima. Sest lugu on haarav, naljakas ja samal ajal halastamatu. Nagu Brecht olema peabki.

Vale oleks öelda, et Kalju Komissarovi lavastatud „Härra Punttila ja tema sulane Matti” on ainult ühele näitlejasoolole üles ehitatud tükk. Siin on täiesti olemas Punttila autojuht Matti (Indrek Sammul), kes on üks tarmukas soome töömees. Nutikas ja osavõtlik. Brecht kipub töörahvast idealiseerima, sest kommunist Brechti järgi on lihtne töörahvas see, kes ühiskonna rikkused loob. Ja kuigi see kipub ratsa-rikkaks-Eestis ununema, on see tõsi. Ent head tööinimest on raskem mängida kui naljakat härrat ja see annab tunda ka Ugala teatri Mattis, kes jääb Punttilast ikkagi kahvatumaks.

Indrek Sammulil on täiesti olemas positiivne energia, mida see roll nõuab, nii et ta võiks võ­luda Punttila-kodu rikast pärijat, peretütar Evat (Carita Vaikjärv), nagu dramaturgia ette näeb. Ent ometi jääb kahel noorepoolsel inimesel armastuse särts jahedaks, nii et Eva ja Matti kurameerimisliin ei tõuse nii esile kui Punttila karakteri bravuurikad käigud.

Vahest on noorte armastusliini osalises kängumises süüdi Eva rollilahendus, kus tooni annab ühemõõtmeliselt terav karakteriseering – noor ärahellitatud preilike. Mis on täiesti põhjendatud ülejäänud rollide galerii puhul.

Postmodernistlik paikamine

On ju siin naljakat töörahvast ja tümikaid ühiskonna alussambaid, keda mängitakse karikatuurselt. Või siis koduväiks pürgiv Atašee (Aarne Soro), kes on esitatudki rohutirtsuna, nagu Punttila teda jokkis peaga sõimab. Igav seda galeriid vaadates ei hakka. Lavastuse pluss on veel hea tempo, täispika Brechti peale kulub kaks ja pool tundi. Sinna sisse mahuvad lahedalt veel lauludki.

Brechti võlu on postmodernistlikus paikamises, kus mõnus rahvalik jant on traageldatud kokku modernse ühiskonnakriitilise sõnumiga. Ja Kalju Komissarovi pandud aktsendid toovad sellise dramaturgia ülesehituse veenvalt esile. Kõige tipuks ilmneb rollides veel inimlik sügavus. Tegu pole plakatitega pähetagumises (mis füüsilisel kujul täiesti toimub) ja siltide kleepimises. See ilmneb kas või kulminatsioonilises Punttila mäejutluses, kus viinahävitamise soone peal olev mõisahärra tõuseb oma poeesiapuhangus pilvede alla.

Huvitavaks teeb lavastuse see, et peaosi mängivad vastakuti endine teatrijuht Tammearu ja nüüdne peanäitejuht Sammul, kes olnud kuulu järgi Tamme­aru siseopositsionäär. Ent see on ebaoluline metatasand. Tähtis on see, et hea tükk on kavva võetud ja tugevate osatäitmistega rahva ette toodud.

Suvelavastus

„Härra Punttila ja

tema sulane Matti”

•• Lavastaja: Kalju Komissarov

•• Osades: Peeter Tammearu, Indrek Sammul, Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Triinu Meriste jt

•• Sel suvel veel: 3. ja 4. juulil; 14., 15., 21., 22. augustil