Eelmisel aastal oli meie maksutulude tase koos sotsiaalkindlustusmaksetega 32,4% SKT-st. EL-i keskmine maksukoormus ulatus samal ajal  üle 40%. Suur on ka erinevus maksutulude struktuuris. Euroopa Liidus keskmisena jagunevad otsesed ja kaudsed maksud enam-vähem pooleks, Eestis on aga tarbimismaksude osakaal 64%.  Ei ole olemas ühte kindlat kuldreeglit selle kohta, missugune peaks maksustruktuur olema. See oleneb paljuski riigi üldisest tulutasemest ja majandusstruktuurist. Samal ajal peab ta genereerima vajalikku tulu, sõltuma võimalikult vähe majandustsüklist, soodustama kasvu ja vastama ühiskonna õiglusprintsiipidele.  

Äsja vastuvõetud otsus käibemaksu ja kütuseaktsiiside tõstmise kohta võib aga viia meie riigi rahanduse veelgi suuremasse kreeni. Hea näide on siinjuures Lätist võtta, kus Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) absoluutselt ebakohased soovitused tarbimismaksude tõstmiseks ja tulumaksu alandamiseks viisid Läti riigi kiiresti koomasse. Tundub, et meie saame siin samaga hakkama ka iseseisvalt, ilma IMF-i abita.

Esiteks, tarbimismaksude tõst­mine suurendab hinnatõususurvet. Hinnatõus mõjutab kõiki – nii ettevõtjaid kui ka tarbijaid, oma inimesi ja välisturiste. Käibemaksu tõstmine tähendab nõudluse vähenemist, mis on valus hoop kogu Eesti ettevõtlusele. Eriti mõjutab see meie kaubandust, turismitööstust ja hotellimajandust.

Teiseks, tarbimismaksude tõst­mine toob kaasa salakaubanduse olulise laienemise. Tubakas ja alkohol, aga ka mooto­rikütus on just need kaubad, mis on suhteliselt suure hinnatundlikkusega.

Kolmandaks, maksukoormus siirdub jõukamalt ja mobiilsemalt elanikkonnalt vaesemale ja paiksemale. Lihtsas keeles öeldes: rikkamad hakkavad asju ostma välismaalt ja vaesemad on sunnitud ostma kohapealt kallemaid asju või jätavad üldse ostmata. Ühiskonna sotsiaalsele sidususele see just palju kaasa ei aita.

Maksusüsteemi pankrot

Neljandaks, meie avalik sektor muutub veelgi sõltuvamaks ühelaadsetest maksutuludest ja tarbimistsüklist. Eelarvetulud muutuvad palju raskemini prognoositavaks ja tsükliliselt kõikuvamaks kui otseste maksude puhul. Turunõudluse kahanemine võib aga tarbimismaksudest laekuvaid tulusid üldse vähendada.

Peaksime endale ühiskonnana tunnistama, et praegune Eesti maksusüsteem on jõudnud pankrotti. See ei taga piisavat valitsussektori rahastamist, ei ole võimeline mõjutama majandusprotsesse ega suurendama ühiskonnaliikmete sidusust.

Tarbimismaksude tõstmise asemel oleks arukas suurendada tulumaksude osakaalu valitsussektori tuludes. Eriti puudutab see ettevõtete kasumimaksu, mille puudumine on toonud kaasa väga suure deformatsiooni ettevõtjate majanduslikus käitumises, ulatusliku maksutulude kinkimise välisriikidele ja Eesti majanduse konkurentsivõime vähenemise. Ettevõtte kasumimaksu taastamisega peaks kaasnema nii kasumimaksu kui ka sotsiaalmaksu määra alandamine. Just viimasena öeldu – sotsiaalmaksu liigkõrge määr – on praegu kõige suurem ettevõtlust rõhuv koorem. Aga niikaua kui praegused valitsuserakonnad on välistanud põhimõttelised murrangud tulumaksude suhtes, ei olegi võimalik edasi liikuda.