Kultuuri defineerimine viib tsensuurini
Maksuvabastus võib mõjuda ka hoopis teises suunas: me saame artistile maksta rohkem raha ning tuua siia neid, keda veel eelmisel aastal kindlasti ei olnud võimalik.
Eesti meelelahutusturuga on üldse nii, et siin on hea, kui sa vähemalt kahjumisse ei jää. Mingitest suurtest kasumitest rääkida on küll naeruväärt.
Minu üldine seisukoht on, et kontserdi- teatri- ja kinopiletid peaksid olema käibemaksuvabad või madalama maksumääraga. Sarnane süsteem kehtib ka naaberriikides: Soomes on kõigil kolmel viieprotsendiline käibemaks, Lätis nullprotsendiline. Sama kehtib ka ööklubide puhul. On Euroopa Liidu üldine maksupoliitika, et neil valdkondadel on madalam käibemaks, millega tahetakse muuta kultuuriüritused rahvale kättesaadavamaks.
Eesti valitsus on teinud loogilise ja õige sammu, seda enam, et likvideeriti erinevus riiklike firmade ja eraettevõtjate vahel, mis on ju diskrimineerimine. Madalam käibemaks on õiglasem ja läbipaistvam doteerimise viis kui riiklike subsiidiumide määramine - maksuvabastuse puhul määrab konkurents, kelle etendused on edukamad.
Mina küll kultuuri defineerima ei hakkaks ega määrama, missugune üritus väärib maksuvabastust ja missugune mitte, nii jõuame küll tsensuurini. Kultuuri defineerimisega on ennegi rappa mindud, niisugune ülesanne peab jääma igaühe isiklikuks asjaks. Selleteemaline väitlus on umbes sama, mis praegugi ajalehtedes käimas: kuhu liigitada internetiportaalide kommentaarid ja kas tuleks neid tsenseerida või peab igaühel olema võimalus arvamust avaldada.
