Küsimus pole kangekaelses euro kasutuselevõtu eesmärgis, vaid eelkõige Eesti riigi ellujäämises.

Kas siis avalikult või pisut varjatult sisimas saavad nii võimul olevad kui ka sinna pürgivad erakonnad peaküsimusest aru. Kuid praegune valitsusliit on vähemasti pealtnäha ammendanud eesmärgi saavutamiseks vajaliku poliitilise teovõime. Seega asuti uurima võimalusi patiseisust valitsusremondiga välja pääseda. Aga üleüldine väsimus ja närvilisus on viinud selleni, et keegi ei usalda kedagi, igaüks näeb teistel vaid halbu kavatsusi ja erakonnad pole lõhkise küna ees üksnes tervikuna, vaid ka sisemiselt.

Tuletagem meelde: esialgu puhkes praeguses võimuliidus sotside ja paremparteide vaheline tüli töötukassa eelarveprobleemide lahendamise pärast. Reformierakonna eestvõttel ja IRL-i toetusel alustati Rahvaliiduga läbirääkimisi eelarveaukude lappimiseks toetuse leidmise võimalikkuse üle. Valitsuse selgrooks olev paremtelg paistis vaatamata minevikunägelustele olevat seljad kokku pannud.

Kahtlusteveski töötab

Kuid paremerakondade kokkuhoidmine on habras. Ja see kahandab võimalusi võimuvaakumist kiiresti väljapääsu leida. Nii näiteks leidis IRL teisipäevase Villu Reiljanit süüdi mõistva kohtuotsuse valguses, et eksministri ja parteijuhi jätkuv riigikogus viibimine võiks neile uue koalitsiooni loomisel probleemiks olla.

Kuulujutu- ja kahtlusteveski läks kohe käima. Reformierakonnas oletati, et ju on Laaril tekkinud mõni salaplaan, miks muidu ta veeretab uue võimuliidu teele selliseid kive – ehk susiseb tal midagi Savisaarega? IRL-is tekkisid kahtlused, et kui Ansip on nii kergelt valmis Rahvaliidule lootma, siis mis takistab oravaid varsti kübarast välja tõmbamast hoopis diili vana semu Savisaarega. Samal ajal räägib Rahvaliidu noor tiib innukalt soovist valitsusvastutust kanda. Kuid osa riigikogu fraktsiooni liikmeid on rohkem kui skeptilised.

Kõige tipuks on sotside hulgaski neid, kes leiavad, et valitsusest suure pauguga lahkumine polekski ehk nii tore, kui esmapilgul näib. Paremerakondadeski on neid, kes peavad imelikuks sotside väljavahetamisest Rahvaliidu vastu.

Kokku üks puder ja kapsad. Mis aitaks luua usalduse, milleta ei saa panna kokku uut koalitsiooni ega lappida vana, rääkimata eelarve kokkusaamisest? Äärmuslik võimalus oleks või-mul olijad ja sinna tahtjad paavsti valivate kardinalide moodi ühte tuppa müürida. Välja pääseksid nad siis, kui korstnast kerkib eelarvelahenduste kokkuleppimise märgiks valget suitsu. Plussiks oleks see, et keegi ei saaks kedagi kahtlustada seljataguses diilis veel mõne muu erakonnaga või hoopis milleski hullemas.

Mis vahet on sellel, kellega täpselt eelarveküsimus lahendatakse? Ainuke eesmärk saab olla, et seda tehakse. Olgu siis võimul olijate poolt või siis sinna soovijate toel.